Võimalus ebaharilikul viisil Jumalat teenida
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Uudised / Number: 29. august 2007 Nr 32 /
Nõo Püha Laurentsiuse kirikus toimus 6.–11. augustini traditsiooniline kuulutusnädal.
Neljal õhtul peeti jumalateenistusi, kus jutlustasid Thomas Andreas Põder, Mehis Pupart, Hedi Vilumaa ja Villu Jürjo. Muusika oli jumalateenistustel tavapärasest suurema osakaaluga: esinesid ansamblid Rondellus ja Resonabilis, laulis Urvaste koguduse naiskoor ja koguduse nimepäeval, lauritsapäeval kõlas jumalateenistusel Tuuliki Jürjo uudisteos «Orelimissa nr 2».
Orelimissa anr on alguse saanud 14. sajandi lõpul vastulaululise laulmisstiili edasiarendusest, kus orel võttis endale ühe koori ülesande. Varsti anti orelimuusikale luba asendada suvalist missa osa. Seda praktikat kasutati katoliku ja vähemal määral ka evangeelses kirikus. Orelimissasid on komponeerinud paljud väljapaistvad heliloojad, nt J. S. Bach, F. Liszt, M. Reger ja O. Messiaen.
Allakirjutanu jaoks on orelimissa plussiks võimalus ebaharilikul viisil Jumalat teenida, miinuseks aga sellise liturgiaga üliharva kokku puutuva koguduse võõrastus. Nõnda on orelimissa liturgilise sobivuse kriteeriumiks minu arvates ikkagi see, mil määral suudab näiteks usutunnistust asendama komponeeritud muusika toimida keelena, milles toimub inimese ja Jumala kahekõne. Selle, kas see või teine muusika sobib, määrab tunne.
Minu tunne ütles nii 10. augusti õhtul Tuuliki Jürjo orelimissal kaasa teenides kui ka hiljem teose salvestust kuulates, et igale eestlasele tuntud teemad nagu «Vaikne kena kohakene», «Ema süda», «Mu isamaa, mu õnn ja rõõm» Glorias või lõbus külatantsu viis Sanctuses panevad kuulaja küll mõtlema (nt kas helilooja on siin irooniline või tõsine jne), kuid viivad sellega tema mõtted eemale vastavate liturgiaosade sõnumist.
Ka kogudusel oli võimalik kaasa laulda eesti heliloojate koraale, millele eelnesid prelüüdid. Peangi neid, eriti eelmänge koraalidele «Oma käed Sa laota» ja «Hoia, Jumal, Eestit» Jürjo teise orelimissa kompositsioonitehniliselt parimateks osadeks.
Kui aga rääkida sellest, kuidas autor oma loomingut esitas, siis peab küll ütlema, et lisaks Tuuliki Jürjo võimekusele ja aktiivsusele kirikumuusika-elu organisaatori ja orelipedagoogina ning viljakusele heliloojana on ta väga hea organist!
Lõpetuseks veel Tuuliki Jürjo muusika stiilist. Muusikaajaloo üks tuntumaid moderniste Anton von Webern ütles 1933. aastal, et tonaalsus on juba 25 aastat surnud. Ta mõtles seda, et muusika areng (mille olemasolus on modernistid veendunud) on lihtsalt jõudnud niikaugele, et tonaalselt komponeerimine pole enam tõsiselt võetav. Olles põhimõtteliselt Weberniga nõus, arvan siiski, et tonaalsus elab ühes muusikavaldkonnas edasi, nimelt kirikumuusikas. Ka Tuuliki Jürjo on tonaalsuse elujõus veendunud, sestap veenab tema muusika ka kuulajat.
Mart Jaanson,
Nõo koguduse õpetaja
