Võidetud hirm

Jh 20:19a
Ülestõusmispüha paneb helisema kirikuaasta kõikide pühapäevade teemad: kohtumine ülestõusnud Kristusega.
Kui jüngrid kuulsid, et Jeesust ei ole enam hauas, olid nad kohkunud ja hirmul. Suure Reede sündmustest alates oli nende olukord täbar. Tagasiteed enam ei olnud, edasiteed samuti. Ükskõik, kuhu ümberringi vaatad, on ainult lootusetus ja masendus. Nemad, kes olid igaüks omal ajal Jeesusele järgnenud, Talle truuks jäänud, Tema järel sammunud, olid korraga petetud ja üksi. Nad ei olnud hirmul mitte ainult oma elu pärast, vaid nad ei mõistnud üldse toimuvat. Mida hakata peale hirmuga, mis oli neist võitu saamas? Pealegi oli nende õpetaja hauast varastatud. Hirm võib edukalt lämmatada selge mõtlemise ja enese ning ümbritseva tajuvõime.
Kohkunud ja ehmunud inimest tuleb eelkõige rahustada ja pakkuda tuge. Selleks on vaja kellegi lähedalolu. Ka Jeesus ei jäta omasid maha.
Ta ilmub jüngrite keskele läbi lukustatud ukse. Nüüd on nende hämming veelgi suurem. Ta oli ju surnud ja nüüd elab!
Alles hirmust ja oma uskmatusest võitu saanud, valdab neid äratundmine ja rõõm.
Paljud inimesed, kes on alles teel Jumala ja kiriku juurde, tunnevad samasugust hämmingut ja võibolla hirmu. Need meie hulgast, kes on aastaid kirikuliikmed, on tihti unustanud oma tulemise ja võitluse hirmuga. Ollakse hämmingus, miks inimesed ei mõista ja pelgavad? Kas nad ei saa tõesti aru rõõmust ja usaldusest, mida oleme kogenud ja näinud koguduse keskel? Kas nad järsku kardavad meid? Nii nagu jüngrid enne Jeesuse äratundmist ei mõistnud muud kui karta, nii ei ole paljud inimesed tänagi Jumalat ära tundnud. Nad pelgavad ja ei oska Tema ligiolekut tahta, Tema ülestõusmisest rõõmustada.
Ehk seetõttu ei ole ka aasta suurim rõõmupüha kogudustes ja kirikutes osavõtjate hulgalt nii rahvarohke, kui seda on jõulujumalateenistus? Või ei ole inimeste arvul mingit tähtsust?
Kirik elab aastast aastasse kindla, väljakujunenud rütmi järgi. Mingeid erilisi uusi üllatusi liturgiline aasta ei lisa. Ometi on igal aastal ülestõusmispühades midagi kordumatut ja ülevat.
Ülestõusmispüha kutsub meid leidma ja otsima sidet elava Jumalaga. Samas peame tasandama endas ja aitama ka teistes lõhkuda hirmu ja umbusu müüre. Kui keegi meist on võitmas hirmu, siis aidaku seda teha ka teistel. Kui keegi meist on saanud tuge ja kinnitust, aidaku seda leida ka teistel. Kui kogudus astub vastu ülestõusmispühadele, siis minetagu eneseski hirm ja mingu rõõmustades vastu elavale Jumalale, kes ei jäta meid üksi. Meid kutsutakse kaasa elama ärganud meeltega rõõmuküllases kirikuaastas, kus iga pühapäev kui Kristuse ülestõusmise mälestuspäev kutsub meid kohtuma elava ja hirmu võitva Jumalaga.
Erkki Juhandi