Kadunud ja jälle leitud

Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma kadunut. Lk 19:10

„Mis on inimene? Kas ingli vari?
Või igatsushüüd hingeühtsuse poole?
Igaüks meist on pill, läbi mille võrratuid viise
vilistab Jumala tuul:
hoia, küll siis hoitakse sind.“

Need Psalmidest inspireeritud sõnad (Ps 8:4–5) on kirjutanud Doris Kareva ning laulurahva rõõmuks viisistanud Pärt Uusberg. 

Ameeriklased on püüdnud arvestada, kui palju inimene maksab. Inimkeha keemilised elemendid pidid maksma keskmiselt 600 dollarit, sealhulgas ühe sendi eest kulda ja pisut radioaktiivseid elemente. Kui aga keegi tahaks ennast maha müüa koos naha ja karvadega, siis maksaks seesama keha 45 miljonit dollarit. See on inimese hind.

Jeesus aga ütleb, et ta on tulnud otsima ja päästma kadunut. Otsekui tubli perenaine laskub ta põlvili ning püüab kraamida kappide ja kirstude alt, et leida sealt kadunud münti (Lk 15:8–9) – see kõneleb inimese väärtusest.

Jeesus kõneles kord suurimast võimalikust armastusest. See on, kui keegi annab oma elu sõprade eest (Jh 15:13). Ka Paulus on samal meelel, siiski pisut kaheldes inimese võimes anda oma elu kellegi teise eest, „kuigi hea sõbra eest mõni ehk julgeks surra“ (Rm 5:7). Jeesus ei jäta armastust ainult teooriaks, vaid toob eeskujuks iseenda: „Teie olete mu sõbrad,“ ütleb ta jüngritele (Jh 15:14). Ta on valmis andma iseennast jüngrite eest.

Olen mõelnud – suuremat ohvrit ilmselt tõesti ei ole. Kui tuuakse ohvrit, on see tavaliselt midagi, mis on ise kasvatatud või on see omandatud. Jeesus toob ohvriks iseenda. Mitte et keegi oleks teda selleks sundinud, vaid selleks, et inimene on tema jaoks nii väärtuslik.

Joel Siim