Kutse Jumala riiki

Kristus ütleb: Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise! Mt 11:28 

Olen viimasel ajal puutunud kokku väga agressiivsete kristlastega. Kuulnud ja lugenud palveid, kus korduvad sõnad „hävita“, „purusta“, „hukka“. Palved on suunatud nende vastu, keda ei peeta vääriliseks kristlane olema, kes ei ole sellised nagu palvetaja ise. 

Jumal on sellistes palvetes kuri. Ta nõuab, et patune saaks enne õigeks, kui ta tohib Jumala ette astuda. Palvetaja ei märka, et sellega on ta läinud tagasi Vana Testamendi aegadesse, mil Jumala ette kõlbas tuua üksnes parimat ning pühakotta tohtis astuda vaid laitmatu. Ka tervislikus mõttes. Jalutu, kelle Peetrus ja Johannes templi Ilusa värava ees jalgele tõstsid (Ap 3:1–10), kerjas nimelt sel põhjusel värava ees, et pühakoja territooriumile ei tohtinud ta oma puude tõttu astuda.

Evangeelium kõneleb hoopis millestki teistsugusest: Jeesus on tulnud otsima neid, kes on kadunud, kes on osadusest kõrvaldatud, keda peetakse hukkaläinuteks (Lk 19:10).

Arvamus, mille kohaselt Jumala ette tohib astuda ainult laitmatu, kõneleb vastu Pauluse sõnadele „kui õigus tuleks Seaduse läbi, siis tähendaks see, et Kristus on asjatult surnud“ (Gl 2:21). Kui õigust seista Jumala ees saaks kuidagi omast jõust saavutada, ei oleks Kristust üldsegi vaja. Armastav Taevaisa muutub verejanuliseks Moolokiks, kes naudib oma Poja mõttetut surma …

Jeesus kutsub enda juurde neid, kes on vaevatud ja koormatud, kes on ühiskonna ja kogukonna poolt põlu alla pandud, osadusest välja arvatud. Jeesuse juures leiavad nad rahu. Seda on lõpuks tundnud igaüks, keda on kurvastanud tema patt ja puudulikkus. Jeesus ei kiida pattu heaks, kuid ta ei mõista valimatult hukka. Jeesus parandab, Jeesus annab igatsejale puuduva osa juurde. Olla õige – see ei ole Jumala juurde tulemise eeldus, vaid Jumala juurde jõudmise tagajärg.

Joel Siim