Ustavus Jumala andide kasutamisel

Igaühelt, kellele on antud palju, nõutakse palju, ja kelle hoolde on jäetud palju, sellelt küsitakse veel rohkem. Lk 12:48

Pea poolteist aastat on kestnud sõda Ukrainas. Kodud, töökohad, kirikud on hävitatud. Terved linnad on maa pealt pühitud. Ilmselt jäädavalt. Miljonid on olnud sunnitud kodud maha jätma. ÜRO pagulaste ülemvoliniku andmeil on käesoleva aasta juuli keskpaiga seisuga registreeritud ainuüksi Euroopas ligi 5,9 miljonit põgenikku Ukrainast, kogu maailmas 6,2 miljonit. Eestisse on neist jõudnud ligi 50 000.

Mul on hea meel, et paljud kogudused, töötegijad, tavalised kristlased on avanud oma südamed ja uksed põgenikele. Sest meie saame. Meil on võimalik. Issand kohustab selleks. Olgu Jesaja, kelle sõnul õige paast ja jumalateenistus on „murda oma leiba näljasele ja viia oma kotta viletsad kodutud, kui sa näed alastiolijat ja riietad teda ega hoidu oma ligimesest“ (Js 58:7). Või olgu Jeesus, kes ütleb, et kellele tahes osutatud hea tegu on tehtud temale. Ja iga tegematajätmine on jäetud samuti tegemata temale. (Mt 25:40,45)

Kurvaks teeb see, et kristlastegi hulgas on neid, kelle meelest sõda Ukrainas on osa suurest vandenõust, varjatud jõudude soovist valitseda maailma. Võib-olla. Ma ei tea, mina ei näe varjatut. Aga ma näen seda, kuidas hullunud diktaator püüab kaardilt kaotada iseseisvat riiki ja rahvast. Ma näen seda, kuidas miljonid on olnud sunnitud elu eest põgenema.

Ja ma tunnen vastutust. Sest praegu on meie võimalus aidata, teha mõni siiras ja hea tegu. Täna oleme meie need, kelle hoolde on usaldatud palju. Palju võrreldes nendega, kes on pidanud põgenema, kaasas see, mis parasjagu seljas või mida õnnestus veel kaasa haarata.

Sest ehk siis kord aidatakse meidki.

Joel Siim