Vissarionist ja tema õpetusest

Siberi messias Vissarion ilmus välja 1990ndate aastate alguses, mil Venemaa ja kogu endine Nõukogude Liit oli sattunud otsekui usulisse vaakumisse, seda just organiseeritud ja organiseeruda suutvate jõudude osas. Samas oli kriisiaeg loonud tohutu turu igasuguse valuvaigistava oopiumi järele.

Siberi ökokogukonna vaimne juht Vissarion (vasakul) koos lähima abilise Vadimiga kohtumas rahvaga Tallinnas Rahvusraamatukogus 4. veebruaril 2006. aastal. Samal ajal oli Tallinnas üles seatud ka ökoküla kunstnike näitus ja Keilas eestlastest abielupaari fotonäitus ökokogukonna elust Siberis Tiberkuli järve ääres.

Sergei Torop oli Krasnojarski krais Minusinskis miilits. Aastal 1991, mõni aeg pärast töötuks jäämist, koges ta müstilist uuestisündi ja temast sai Vissarion. Kogudes populaarsust üsna selgelt idealiseerivalt Kristust jäljendades ja uudset usulist õpetust levitades, rajas ta oma kiriku.

1994 asutavad tema järgijad koloonia Tiberkulis, kus tänaseks erinevates asulates elab ligi 5000 inimest ning mida tuntakse ka Ekopolise nime all.

Vahetuid järgijaid on Vissarionil umbkaudu 10 000, arvatavaid toetajaid ligi 50 000. Usulises mõttes järjest skeptilisemaks muutuva Venemaa kõrval on Vissarion leidnud huvilisi üle kogu Euroopa, peamiselt Saksamaal ja Itaalias, aga ka Eestis. Aastal 2002 toimus liikumises suurem lõhenemine ja eraldus üsna radikaalne uus-šamanistliku suunitlusega grupeering.

Vissarioni liikumises on olulisel kohal kunst ja muusika. Vene 80ndate aastate hõngulise popmuusika seostamine usulise õhinaga loob imala, kuid samas omal moel kütkestava kokteili. See on ühtaegu harras ja meeleline. Liikumisele näib olevat iseloomulik rõhutada ilu. Õpetaja ise on samuti kunstnik. Suur Kunstnik.

Ei saa jätta tunnistamata, et Vissarioni liikumise esteetiline külg on mõjuv. Ja see näib toimivat eelkõige intelligentsete ja vaimsete huvidega, kuid uues ühiskonnas mitte ehk kõige paremini kohandunud inimeste puhul, kes ilmse rõõmuga müüvad oma Moskva korteri ja asuvad elama Siberi telklaagris.

Kaunis ökoküla, entusiastlikud vennalikud inimesed, loobumine oma varast. Kas saab seda ühe usuliikumise puhul lugeda negatiivseks? See on püüd minna tagasi eheduse ja siiruse juurde. Puhtuse vastandamine räpaseks muutunud ühiskonnale. Tung, mis toob inimesed Vissarioni juurde, on olnud olemas juba ammu enne teda. See on suurem ja siiram kui ehk õpetaja ja õpetus ise.

Õpetuslikult näib tegu olevat kokteiliga, mille aluseid on üsna raske tuvastada. Näivalt kristlik üldtoon on saanud lisaks tugeva annuse budistlikust või pigem pseudobudistlikust mõttest. Liikumise esteetikas kumab läbi varjamatu seos Rörich’i järgijatega. Ei pruugi päris alusetu olla oletus, et Vissarioni puhul ongi tegu rörichlaste eksperimendiga.

Kristliku õpetuse seisukohalt võib ehk välja tuua kaks esmast probleemset kohta. Vissarioni õpetuses sisaldub selgelt reinkarnatsiooni printsiip ning samuti käsitlus temast kui Kristuse taaskehastusest.

See õpetus on olnud liikumise eri perioodidel rõhutatud erineva intensiivsusega ja rohkem on esil Vissarion kui Tõe inkarnatsioon. Seda rõhutatult kui Kristusest täiuslikum ilmutus. Ta ei ole lihtsalt õpetaja, ta on Tõde. Ja Tõega ei saa vaielda.

Kummalisena mõjus ühe pressikonverentsi salvestus, kus inimene, kelle kohta väidetakse et ta on ise Tõde, kaotas enesevalitsuse, vastates küsimustele oma järgijate väljavalitud seltskonna ees. Vastuste sisusse ei tundugi enam mõtet olevat süüvida.

Vissarioni õpetus on täienemas ja muutumas sellega seonduvalt jätkuvalt komplitseeritumaks. Algne kavala pealkirjaga pühakiri, «Viimane testament», on saanud lisa õpetaja kõnede, kirjade ja ütluste kogude näol.

Tegu on täieneva sünkretismiga, mille süsteemne läbimõtlemine käib ilmselgelt üle jõu ka liikumise juhtidele. Sääraste usuliste kokteilide kohta on Mihhail Lotman kord öelnud väga kohaselt: nende tarbimine võib ehk isegi olla meeldiv, kuid järgmine hommik on kole…

Materiaalselt on liikumine olnud edukas. Sellest annab tunnistust kaunis uusvene stiilis puitarhitektuur ökoküla keskuses. Piltidele ei mahu küll veidi kaugemal olevad telklaagrid… Vissarion on tabanud inimese kurjuse ühe sügavama aspekti, tema üüratu mammonahimu.

Et seda kurja ihalust pärssida, on loodud usuliikumiste ajaloos üsna ainulaadne mitmekordse loobumise süsteem. Liikumisega liitujad peavad loomulikult annetama kogu oma vara ühise hüve heaks. Siin on teatav gradatsioon, kuid ausaid loobujaid on olnud väga palju. Ometi on kurja juur sügaval ja midagi kipub inimene enesele ikka alles jätma, mõni leidlik koguni juurde hankima. Selle vastu on leitud geniaalne lahendus: kes soovib kuuluda õpetaja lähemasse, tõeliste pühendunute ringi, peab läbi tegema teistkordse kõigest loobumise. Pärast seda ei ole enam tagasitee võimalust.

Mis puutub õigeusu kiriku seisukohta liikumise suhtes, siis see näib olevat kahetine. Võitlushimulised õige õpetuse eest seisvad preestrid neavad Vissarioni kohati maapõhja. Kõrgem kirikuvõim, kellel ei ole puudust vahenditest oma vaenlastega toimetulekuks, on praktikas vaikiv. Riigi seisukohalt mahub vissarionlaste liikumine aga ilusti teemasse «Siberi asustamise uued meetodid», millega Venemaal on ju läbi aegade eksperimenteeritud.

Vissarion ei ole Venemaal muidugi ainus ja kaugeltki mitte kõige värvikam usumees. Veelgi originaalsemaks kujuks on Siberi karulaante müütiline neid Anastasia, kellel samuti on oma kõrge sõnum inimkonnale edastada. Castaneda eeskuju üsna omapäraselt, kuid piiratud fantaasiarikkusega jäljendava hr Megre poolt loodud imenaine näib suuresti olevat regionaalse arengu edendamise teenistuses ja kohalikud talupojad pidavat olema kärmed püssi põmmutama igaühe pihta, kes liiga uudishimulikult püüab Anastasiat laantest otsima minna.

Venemaa usulist kirevust laiemalt vaadates tekib paratamatult teatav mõistmine sealse üsna jäiga ja kohati isegi sallimatu religioonipoliitika suhtes. Riiklikust survemehhanismist suuremat tulu on siiski andnud Venemaal ilmunud väga head usundiloolised käsitlused ja ülevaated, mis on kõikvõimaliku religioonihõnguse surra-murra kõrval taganud inimestele võimaluse leida raamatukaante vahelt ka asjalikku teavet usulisest maailmast, loomaks endale enam-vähem adekvaatset arusaamist erinevatest religioonidest ja usuliikumistest.

Vissarion ja teised temasugused on andnud tööd ka heale hulgale uurijatele, kes suurema või vähema rangusega loevad ennast sektide vastu võitlejateks. Tavaliselt lähtutakse mõne traditsioonilise usuliikumise pinnalt ja aetakse üsna selgelt «oma maja asja». Selline hoiak on küllap üsnagi halvasti ühildatav ausa ja siira uurimistegevusega ja võib pigem piirneda usulise sallimatuse ja vaenu õhutamisega.

Võiks ehk öelda, et ei olegi kohane kõnelda äärmuslikest usuliikumistest, sest iga usuline tegevus on inimeksistentsi seisukohalt äärmuslik, piire ületav ja inimese-ülesesse pürgiv. Päästa inimest päästjate käest on sageli tulutu ja kahtlase väärtusega püüdlus.

Enda poolt tõeks peetud usuliste aluste tundmine ja läbitunnetamine näib ainsa vahendina olukorras, kus ollakse vastamisi segadust ja häiritust tekitavate liikumiste ja õpetustega. Oma tõe tõesust saab inimene nii endale kui teistele kinnitada vaid siiruse läbi.

Siberi ökokogukond asetseb Krasnojarski krai lõunaosas Sajaanide eelmäestikus Jenissei lisajõe Kazõri ümbruses u 200 km laiusel alal. Koordinaadid: 93° idapikkust, 53° põhjalaiust.

Lähimad asustused: Irkutsk on linnulennul 600 km kaugusel idas, Krasnojarsk 250 km kaugusel põhjas. Piirkond on teravalt kontinentaalse kliimaga. Suvine keskmine temperatuur on +20°, tõustes ajuti ka üle +30°. Talvel on 20–30 miinuskraadi, kohati võib termomeetrinäit langeda –40°.

Vaata ka www.vissarionest.com.