Viljandi sinod kõneles sünergia olulisusest

Viljandi praostkonna sinod valis 27. aprillil ühel häälel praosti ametis jätkama juba viiendaks ametiajaks assessor Marko Tiituse. Ka abipraostiks valiti seni selles ametis olnud Markus Haamer. 

Pärast sinodi jumalateenistust Suure-Jaani kirikus, kus praostkonna vaimulike keskel teenis kaasa peapiiskop Urmas Viilma ja jutlustas praost assessor Marko Tiitus, siirduti Olustvere mõisasse koosolekuga jätkama. 

Sinodile andis tervituse edasi Põhja-Sakala valla abivallavanem Jaanus Rahula, kes kinnitas, et vallal on piirkonnas asuvate kogudustega hea läbisaamine ja selle nähtavaks märgiks on, et omavalitsus püüab leida abistavaid vahendeid kogudustele projektide puhul omaosaluse kokku saamiseks. Tervituseks võttis sõna ka Olustvere teenindus- ja maamajanduskooli direktor Arnold Pastak, kes keskendus kolmele märksõnale: hoidmine, külvitöö, istutamine. Direktor toonitas, et kogudused peavad leppima, et nende missioonist kantud töö vili ilmneb alles tulevikus, aga seda enam on see oluline. 

Murekohaks mullistumine

Esimesena pikemaks ettekandeks sõna saanud praost Tiitus toonitas sünergia, eesti keele pärasemalt koostöö olulisust. Märksõna jäi tooni andva lõimena teistegi ettekannete sisusse. 

Marko Tiitus tuletas meelde, et tänu kirikuseadustiku uuendamisele saab ta praostina oma ettekandes ise valida fookuse. Et tegevusaruande oli ta sinodisaadikutele varem juba postitanud, siis keskendus ta nüüd enda hinnangul olulistele rakurssidele praostkonna kui lahutamatu terviku elus. Võtmetähtsusega märksõnaks nimetas ta sünergiat ehk koostööd. 

Praost andis viite ka suuremale murekohale kirikus tervikuna: „See on kirikurahva killustumine, kohati mullistumine.“ Tiituse sõnul võib omanäoliste koguduste võrgustik ja erinevate spiritualiteetide koosmõju ajuti viidata ka kiriku nõrkusele – siis, kui elurikkuse asemel tuleb esile killustumine ehk koostöövaimu puudumine. Murekoha tunneb tema sõnul ära siis, kui üks liige ei tunne ennast enam osana tervikust. Killustumuse juured on kõneleja hinnangul sügaval ajaloolises pärandis, aga pitseri sellele on vajutanud ka koroona. „Üldistades võib öelda, et koroonaeelsele tasemele ei ole veel jõutud. Inimeste harjumus kokku tulla ja koos olla on muutunud.“ 

Üksi saab kiiremini, aga üheskoos paremini

Praost rääkis ka väsimusest, mis tuleb esile, kui koguduse töö on pikka aega samade inimeste õlgadel. Viidates peatselt tulevatele nelipühadele toonitas Tiitus kokku tulemise ja koos tegutsemise olulisust. Ka Jeesuse üks olulisi töid oli meeskonna või tiimi loomine ja liidrite treenimine. „See tegi võimalikuks kristluse plahvatusliku kasvu. Kui kirik oleks panustanud toona üksikisikule Jeesuse töö jätkajana, oleks kirik kindlasti ebaõnnestunud,“ rääkis Tiitus ja soovitas koguduste töötegijatel lähtuda Jeesuse strateegiast.

Viidates Aafrika vanasõnale – kui tahad liikuda kiiresti, mine üksi, aga kui kaugele, mine üheskoos –, kutsus praost üheskoos tegutsemisele. Tal oli palju näiteid koguduste tegevusest, mis „on sündinud sünergiast, aga ka loonud sünergiat“: Suure-Jaani orelipüha, Villem Reimani päev Kolga-Jaanis, Viljandi Pauluse heategevuslikud kontserdid, koraalimaraton Viljandi Jaanis, Põltsamaa suvine tänupäev, Helme 175. aastapäev jne. „Saame liikuda üheskoos. Paljude lahendus on sünergia. Omaette nokitsemine, üksteisega konkureerimine võib viia edasi kiiresti, aga mitte kaugele. Üksikutele võimekatele liidritele võib anda sära ja hetkelise tulemise, aga mitte perspektiivis kaugele jõudmise,“ rõhutas Marko Tiitus ja lisas, et vajame meeskonda, nagu omal ajal vajas ka Jeesus.

Tänu silmapaistva töötulemuse eest

Viljandi praostkonnal on kaks tunnustusstatuuti ja juba aastaid on praostkonna nõukogu otsusega sinodil välja kuulutatud kaks tiitli saajat. Aasta töötegija tiitliga tunnustatakse kedagi enda töötegijate ringist ja kiriku sõbra aunimetus antakse kellelegi ühiskonnast, kelle töö on rikastanud Viljandi praostkonna elu. Aasta töötegijaks pärjati Kõpu ja Suure-Jaani õpetaja Hedi Vilumaa, kelle rikkalikest töövõitudest tõstis praost esile möödunud aastal doktoritöö kaitsmise Tartu ülikoolis. Kiriku sõber 2022. aasta panuse põhjal on Eesti kunstiakadeemia professor Hilkka Hiiop, kes tuleb oma auhinnale järele suvel praostkonna laulupäeval.

Erinevate töövaldkondade tegevust aitas avada muusikatöö alal Tuuliki Jürjo, kes keskendus kahele näitele. Ta tõstis positiivselt esile Viljandi orelifestivali, millega alustati 2020. aastal ja mis jõudsalt traditsiooniks on kasvanud. „Raskemat aastat festivaliga alustamiseks on võimatu leida,“ märkis Jürjo, viidates pandeemiaajale, ent tema sõnul kasvas võimatust välja võimalus tänu väga heale koostööle. Kõik kogudused on tema sõnul panustanud. Kui möödunud aastal osales 13 kogudust 12 kirikus, siis tänavu toimuvad 6. juulist 6. augustini aset leidval festivalil orelikontserdid kõigis praostkonna kirikutes.

„Tegemist on väga hapra töölõiguga,“ toonitas abipraost Markus Haamer laste- ja noortetööst ülevaadet andes. „Ajaaken, mil lasteni, eriti noorteni kirikuna jõuda, on lühike. Kui seda ei kasuta, siis jääme neist ilma. Siis nad lähevad minema.“ 

Üksmeeles valitud praost

Praostikandidaadi esitamiseks sõna võttes selgitas peapiiskop Viilma, et tänavu toimuvad praosti valimised EELK 12 praostkonnast kümnes. Valga ja Pärnu praostkonnas sel aastal praosti ei valita, kuna eelmised valimised on toimunud nn sünkroonist väljas. Kirikupea toonitas, et Viljandi praostkonnas ei ole probleemi praostikandidaadi leidmisega, sest mitmed õpetajad vastavad vajalikele eeldustele: teeninud preestrina vähemalt seitse aastat. Kuna praost on tema sõnul sisuliselt kirikuvalitsuse esindaja praostkonnas, siis on peapiiskopil kohustus esitada oma favoriit. „Enda ja Jumalaga aru pidades ja olles rääkinud ka Marko Tiitusega, on minu ettepanek valida praostiks assessor Marko Tiitus,“ sõnas peapiiskop ja lisas, et talle ei ole ka teisi ettepanekuid laekunud.

31 välja jagatud sedelit koguti valimiskasti ning osutusid kõik häältelugemiskomisjoni raporti kohaselt Marko Tiituse kandidatuuri toetavaks. Marko Tiitus valiti, juba viiendaks ametiajaks, Viljandi praostkonna 14 kogudusest koosnevat praostkonda praostina juhtima ja seda sajaprotsendilise üksmeelega sinodisaadikute poolt. 

Valitud praosti ettepanekul seati abipraostikandidaadiks seni selles ametis olnud Põltsamaa koguduse õpetaja Markus Haamer, kes kinnisel hääletusel osutus ka valituks.

Praosti ettepanekul otsustati praostkonna nõukogu liikmelisust kasvatada, uude nõukokku kuuluvad peale ameti poolest praosti ja abipraosti veel õp Allan Kährik, õp Hedi Vilumaa, Mattias Haamer, Tuuliki Jürjo ja Tarmo Loodus. 

Kui palvetame, siis palvetame

Ettekandeks „Olukorrast kirikus“ sõna saanud peapiiskop Urmas Viilma täheldas, et teemasid, mida ta hea meelega Viljandi sinodiga jagaks, on kordades rohkem, kui talle lubatud aeg seda võimaldab. Viidates saalis viibivale Eesti Kiriku ajakirjanikule möönis kirikupea, et on sinodist sinodisse teatud mõttes korranud oma jutupunkte, aga et kirikulehel oleks artiklisse uut lisada, siis püüab ta ka vaheldusse panustada. Ta tänas praostkonda solidaarsuse eest, mis väljendub Ukraina sõjapõgenike abistamises ja sõjakoldesse toetusraha kogumises. „Näeme, kuidas Ukraina teema vaikselt devalveerub,“ nentis Viilma ja rõhutas, et me ei tohiks väsida teemast, mis meid kõiki puudutab. 

Kommenteerides positiivses võtmes sinodijumalateenistuse kirikupalvet, toonitas peapiiskop, et „kirikupalve ei tohi olla surnud tekst, kanooniline tekst. Sinna sisse peame lugema kõik rõõmud ja mured. Kirikupalve ei tohi minna rutiinseks. Minu palve – kui palvetame, siis palvetame“. 

Peapiiskop rääkis ka viimasel ajal üleilmselt jutuainet pakkuvast tehis-

intellektist (TI). Küsides auditooriumilt, kui paljud on TI-d kasutanud, kinnitas ta, et TI tuli, et jääda ning me ei saa seda fakti ignoreerida. Küsides, kas TI võib võtta vaimulikelt töö, vastas ta: „Ristima TI ei hakka, armulauda jagama ka mitte. Jutlusi suudab ta aga koostada, kõnedest rääkimata.“ Konkureerida kirikupea sõnul TI-ga ei saa ega ole ka vaja, aga vaimulikkond peab senisest sihikindlamalt panustama enda harimisse, koolitamisse ja vaimulikus mõttes värske olemisse. 

Peapiiskop jõudis ettekandes teisigi problemaatilisi teemasid markeerida. Tema soovitus kõlas: arutage teemasid, ärge suruge neid jõuga maha. „Parem, kui oleks juhitud arutelu, mis järgiks head arutelu kultuuri. Võtkem TI-st õppust – vabandagem ja respekteerigem. Meile vaimulikena meeldib kõnelda Jumala nimel, nimetades ennast Jumala sulasteks. Tahame endale võtta ka kohtumõistja rolli.“ Peapiiskop toonitas, et luteri kirik ei viska inimesi kirikust välja. Kõigile on koht kirikus, toonitas kirikupea ja lisas, et EELK peab ennast rahvakirikuks, sest omame valmisolekut teenida tervet ühiskonda. „Peaksime tegema kohtumõistmisest pausi. Kuidas, ma ei tea,“ sõnas Viilma.

Lühikese käsitluse leidis ka võimukoalitsiooni kavatsus muuta perekonnaseisuseadust, millega muutuks abielu kahe täiskasvanud isiku vaheliseks liiduks (mitte enam mehe ja naise vaheliseks liiduks). Viilma jagas oma tähelepanekut, et kui teistele koalitsioonileppe sätetele pööratakse analüüsivas võtmes suuremat tähelepanu, siis abieluvõrdsuse teema ei ole pälvinud laiaulatuslikku analüüsi. Ühiskonnas on jäänud petlik mulje, et sooneutraalse abielu temaatika kõnetab vaid kirikut, aga tegelikult ei ole see pelgalt kiriku küsimus. 

Liina Raudvassar