Vigala juhtum

Mitmendat nädalat uudisekünnist ületanud nn Vigala juhtub jagab inimesed kahte leeri: ühed mõistavad koguduse soovi muuta oma kodukirik kaunimaks, teised rõhutavad muinsuskaitsjate õigust tagada üldrahvalike kunstiväärtuste puutumatus.

Jutt käib Vigala Maarja kiriku altari ja kantsli ülevärvimisest. Kogudusel, kes oma jõududega mahuka töö ette võttis, puudus selleks nõutav luba. Vigala 17. sajandist pärit kõrgbaroki meistri Christian Ackermanni barokkaltar ja -kantsel (lisaks terve rida kirikuinterjööri esemeid) kuuluvad muinsuskaitse alla, mistahes tööde tarvis nendega peab kogudus pöörduma konsultatsiooniks ja tegevusloa saamiseks EELK kunsti- ja arhitektuurikomisjoni ning Muinsuskaitseameti poole, viimast esindab piirkonniti oma inspektor.

Kui Muinsuskaitseamet väidab, et Vigalas on tegutsetud ilma seaduses määratletud projekti ja kooskõlastuseta ning sellega on väga otseselt ohtu seatud riikliku kaitse alla antud muinsused, siis kohalik kogudus kinnitab, et suhtus respektiga kolmesaja aasta vanusesse puualtarisse ning -kantslisse ning kasutades linaõli baasil tehtud Sadolini puiduvärvi, värvis tumeda ning ajahambast kulutatud altari ja kantsli rõõmsamatesse toonidesse, tõstes nii kiriku interjööris olulise visuaalselt esile.

Küllap peeti kirikuruumile värske ilme andmisel silmas ka fakti, et Eesti Kirikute Nõukogu ettepanekul valiti juba kevadel jõulujumalateenistuse ETV teleülekandeks just Vigala kirik. Kindlasti pidas Vigala kogudus ilusaks võimaluseks kuulutada jõuluevangeeliumi värskelt värvitud pühakojast, saati veel, kui seda näeb teleekraani vahendusel kogu Eesti rahvas.

Nii või teisiti, on ilmne, et Vigala juhtumis on põrkunud muinsuskaitsjate ning kohaliku koguduse arusaamad omandiküsimusest ja omandiks oleva hooldamisest. Kiriku ja Muinsuskaitseameti esindajad koos restauraatoritega Kanuti ennistuskojast on käinud Vigalas, et kohapeal oma eksperthinnang anda ning luua strateegia tulevikuks.

Eile istus koos EELK kunsti- ja arhitektuurinõukogu, päevakorras oli Vigala kiriku olukord, tutvuti Vigala õp Kristiina Jõgi ning Pärnu praost Enn Auksmanni aruannetega, otsiti mõlemaid osapooli – kogudust ja muinsuskaitset – rahuldavat lahendust. Eesti Kiriku trükkiminekuks polnud toimetusel veel nõupidamise tulemust, kajastame seda järgmise nädala lehes, kus Vigala teemal peatume juba pikemalt.

Liina Raudvassar