Vennasteühenduse suurjuubelid ja meie

Käesoleval aastal oli ülemaailmsel vennasteühendusel 550. ja hernhuutlikul misjonitööl poole väiksem, 275. aastapäev. Seda tööd tehakse Euroopas, Aafrikas ja Ameerikas, kus on moodustatud 19 kirikuprovintsi ehk piirkonda. 1. märtsil 1457 rajati Böömimaal Kunvaldi külas vennasteühenduse Unitas Fratrum esimene kogudus. Selle ladinakeelse nimetuse laenasid endale ka sakslased. Böömimaal toimus reformatsioon 60 aastat enne luterlikku usupuhastust.
15. sajandil juhtisid vennasteühenduse arengut piiskop mag Jan Rokycana, vend Řehoř, vend Petr Chelèický, esimesed kolm oma preestrit: Matěj Kunvaldist, Eliáš Chřenovicest ja Tůma Přelou-èist. Tähtsamad keskused olid Mladá Boleslav, kus praegu on juhiks vend Jaroslav Pleva, ja Litomyšl. Þelezný Brodis juhib praegu vennasteühendust vend Jiří Polma.
16. sajandil juhtisid ühendust vend Lukáš, hilisem piiskop Jan Augusta (1500–1572), vend Jan Blahoslav (1523–1571, Uue Testamendi tõlkija ja lauluraamatute väljaandja) ning vend Arnošt Krajíř, kes alustas vennaste suurima palvesaali Sbor ehitamist, mis avati 1554. a. Selles pühakojas Mladá Boleslavi linnas tähistati 28. aprillil 2007 suurjuubelit rohkete väliskülalistega.
17. sajandil juhtis vennasteühendust piiskop J. A. Comenius (1592–1670), klassikalise didaktika rajaja, kelle sünnist möödus tänavu 415 a. 18. sajandil töötanud krahv N. L. von Zinzendorfi põhimõte oli: «Misjon peab eelkõige sügavusse minema ja mitte laiuti. Ta peab kandma häid vilju ja mitte omama kiiret edu.» Tema misjoniteoloogia oli oikumeeniline. See, millise konfessiooniga pöördunud paganad hiljem liitusid, oli talle lõpuks ükskõik.
19. sajandil läksid kirikulukku diakoonia ja teoloogilise seminari rajaja Hermann Plitt (1821–1900), Lõuna-Aafrika misjonär Wilhelmine Stompjes (1788–1863) jt. 20. sajandil töötas veidi aega Eestis Hed-wig Buck (1887–1983), kelle sünnist möödus 120 a. Ta töötas Saksamaal poisteasutuses majaemana, koguduseabilisena, põgenike ja vanurite hooldajana.
Suurim ja kiiresti kasvav kogudus on Tansaanias, mille neljast ühe, Edela-Tansaania provintsivalitsuse juhatuse esimees vend Sadock Simwanza avaldab selle vabakoguduse tõsiusklikele omased kolm talenti. Neist esimene on armastus. «Me armastame üksteist, me töötame koos, me hoolitseme üksteise eest ja aitame üksteist vastastikku. Nii püüame me ka oma probleeme armastusega lahendada.
Teine valdkond puudutab muusikat. Oleme suured lauljad. Me laulame meelsasti. Meil on palju laulukoore. Kooride abil suhtleme koguduste ja mitme provintsi vahel. Laulmine teeb meid lihtsalt õnnelikuks. Lauljatel ja muusikutel on hea tunne ja pealtkuulajad rõõmustavad.
Kolmandana tahaksin nimetada meie külalislahkust. Meile meeldib, kui inimesed meid külastavad. Ükskõik, kust nad tulevad, ükskõik, kas nad on kristlased või mitte. Nad on alati teretulnud. Usun, et nendes kolmes talendis seisneb meie kiriku kasvamise saladus.»
Nüüd on käes aeg, et aafriklased tulevad Tansaaniast Euroopasse. Eurooplaste juures mängivad kristlik usk ja kirik üha väiksemat rolli. Tansaania kogudused kasvavad ja tahavad eurooplastele midagi anda. Neil on nüüd võimalik misjonäre Saksamaale ja mujale Euroopasse saata.
Suurte ülemaailmsete juubelite kõrval tähistatakse Eestis käesoleval aastal vennastekoguduse peavanema Osvald Reieri ja vennasteühingu karjase aastatel 1971–2002, Valgetähe teenetemärgi kavaleri Rudolf Seegari viiendat surma-aastat. Rudolf Seegarit nimetasid saksa vennad viisakusest vennasteühingu peavanemaks. Vend Reier taastas võõrvõimu ajal keelatud koguduse.
Ta teadis lapsest saadik, kuidas siin töö toimub, sest oli aastakümneid varem tuntud vennaste vend ja jutlustaja. Ta korraldas vennaste palvemajades koosolekuid, jutlustas ise ja kutsus välisjutlustajaid töötama koguduse ülesehitamiseks. Ajakiri Risti Vägi nr 1/1999 annab teada, et nelja nädala jooksul organiseeris ta seitsmes paigas evangeelseid kuulutus- ja palvekoosolekuid. Sama aasta aruande põhjal peeti 187 koosolekut 4551 osavõtjaga.
Oleks vend Osvaldil igas palvelas olnud palgalised töötegijad, oleksid meiegi aastaaruanded A4 formaadis 32-leheküljelised nagu need, mis selle loo autor endale Saksamaalt kaasa sai. Vend Osvald vastutas, oli kohusetundlik, ei söönud laiskuse leiba. Ta salvestas jutlusi magnetofonilindile. Krahv Zinzendorfil ei õnnestunud koguduste süstemaatiline rajamine, see ei läinud korda ka vend Osvaldil.
Ta oli sündinud karjaseks, kes toitis oma karja. Ta tegi, mida üks vennastekogudus oma karjaselt ootas. Nüüd, kus ta tööpäev on lõppenud, tunneme temast puudust. Ta rõhutas õigesti, et peavanem peab elama pealinnas ja olema karjale kättesaadav. Vend Osvald ei tembeldanud kedagi teiseusuliseks, võõraks, põlastavalt vabakogudusse kuuluvaks, sektandiks.
Kui 2004. a peeti vennasteliikumise 275. aastapäeva Endlas, Hageris, Harkus, Helmes, Kuusalus, Nabalas, Nissis, Pikaveres, Saku-Tõdval vennastekoguduse palvemajades; Jüri alevi teemajas, Rapla pastoraadis; vennasteühingu Antsla, Jaanimäe ja Misso palvemajades (Kulli palvela kohta andmed puudusid), siis juba lahkunud vend Osvald võis taevakodus rõõmustada. Õndsate teod lähevad nendega kaasa (Ilm 14:13).
Vennasteliikumist tuhmistab üks aja ära elanud arusaam, et vennastekogudused olid kiriku sees. 10. ja 15. juunil 2005 pöördus R. Seegari tiimi liige selle küsimusega EELK peapiiskopi poole. Ülemkarjane vastas, et ei vennastekogudus ega ka vennasteühing ole seotud EELKga, vaid on temast lahus, eraldi. Järelikult on saabunud aeg, kus teistele loota ei saa.
Sellest, et nimetame oma vaimulikuks taustaks kunagist vennasteliikumist, jääb väheks. Ei saa enam seista väljaspool ja organiseerumata. Väljasseisjatena, kes lükkavad vaimuliku töö tulevikku, passiivselt ootama jäädes, ei säilita keegi seda võrratut pärandit ja järjepidevust. Issand ei vaja poolikut ega säilitamist «mingil määral». See on ühe talendi meeste jutt (Mt 25:18–25jj). Väljasseisjad ei vastuta. Tõsiusklik, südameusuga hernhuutlane vastutab, sest sellest liikumisest on Eestimaa ja kirik nii palju saanud.
Vennasteühingu rajaja praost E. R. Tanneri kaastööline R. Seegar elas pika elu Võrumaa õnnistuseks. Ta oli kirikuvanem, laulukoori liige ja jutlustajana «hea sõnaga», nagu mäletavad tema kaasvõitlejad. Talle oli vähe olla vaid kirikuline. Ta küsis, kas inimene on armu saanud. Vastuvaidlematult ja kõhklematult asus ta nende etteotsa, kes hakkasid vennasteühingu koduvalla palvelat tagasi taotlema ja kogudust taasregistreerima.
Kuidas iseloomustada viis ja pool sajandit kestnud vennasteliikumist? Esiteks, sellel on kõik tänapäeval uuesti avastatud igivanad jooned, näiteks suurkirikust lahus olemine, mõisted nagu rakurühm, kodugrupi kogudus, koguduse rühmad erineva perekonnaseisu järgi e nn koorid, palvelaulutunnid, kristlikud koolid ja tasuta haiglad koguduste juures, arhiiv, muuseum, hooldekodud jm.
Teiseks: Antikristus on ajaloo jooksul (alates Jan Husi märtrisurmast) püüdnud seda vaimulikku liikumist hävitada, selle sihti ja eesmärki tumestada ja hämaraks muuta. Eestis paigutas võõrvõim pühakojad teiste omanike bilanssi, nüüd on vennaste palvemaju hea ilmalikuks otstarbeks kasutada või sõpradele müüa. Väga riskantne, ohtlik, jumalavastane tegevus.
Üldjuhul ollakse Euroopas väga alalhoidlikud. Minevikku jäänud isikuid ja sündmusi hinnatakse. Usuvanemaid austatakse nagu vanemaid. Berliini Neukölln on metropoli linnaosa, kus on Böömi, Berthelsdorfi ja Jan Husi tänav, Böömi küla koos Comeniuse aiaga, magnetina ligitõmbav muuseum.
On kolme nimetusega kogudusi: hernhuutlikud vennastekogudused, evangeelsed vennastekogudused, vennasteühingud, millel võõrkeelne nimetus sotsieteet. Kõik on suveräänsed nagu konföderatsioonis.
Kolmandaks: kui Zizendorfi surmani, s.o 1760. aastani läkitas vennasteühendus välja 226 misjonäri, siis nüüdseks on nende arv kasvanud enam kui 3500ni.
Tapetud Tall on võitnud, järgigem teda!
Vello Niilo