Värske teoloogiadoktor Jaan Lahe näeb laiemat maailmapilti

Äsja doktoritöö kaante vahele saanud gnoosiseuurija Jaan Lahe (37) kirjutised on kui «vaatlused maailmale teoloogi seisukohalt» ja asjad, mida ta vaatleb, ei kuulu sugugi kitsalt religiooni valdkonda.

Jaan Lahe jälgib tähelepanelikult, mis meie ümber toimub, ja usub, et ettevalmistus teoloogina annab selle nägemiseks laiema vaatenurga, mis samas erineb pisut tavapärasest.
«Minu jaoks on oluline universalism, see tähendab selline maailmavaade, mis püüab hõlmata võimalikult suurt osa reaalsusest ning vaadata ka lokaalseid ja hetkeprobleeme laiemas kontekstis. Tean, et inimvõimetel, sealhulgas meie võimel käsitleda maailma, on piirid, aga ma ei taha olla vaid spetsialist, kes ei huvitu millestki muust kui vaid oma kitsast uurimisteemast,» selgitab ajakirja Akadeemia parimate autorite hulka arvatud mees, olles ühtlasi üks vähestest teoloogidest, keda ka ilmalikus meedias arvamust avaldamas võib kohata.

Innustavad eeskujud
Oma meelisteemaga, gnoosist (varakristlik usufilosoofiline vool – toim) puudutava problemaatikaga, on Jaan Lahe tegelnud kogu oma teoloogilise stuudiumi vältel.
«Minu innustajaks (ise seda teadmata) oli Usuteaduse Instituudi kauaagne õppejõud ja dekaan professor dr Kalle Kasemaa, kes kirjutas ka oma magistritöö ainsast tänaseni säilinud antiikaegsest gnostilisest rühmitusest – mandalastest, kes elavad Iraagis ja Iraanis ning pagulastena ka Suurbritannias, USAs ja Kanadas.
Prof Kasemaa tõlkis saksa keelest eesti keelde hollandi teadlase Gilles Quispeli artikli gnoosisest, mis ilmus EELK aastaraamatus 1987. a. Selles artiklis räägib Quispel ka gnoosise võimalikest juudi juurtest. Ma lugesin seda artiklit, «armusin» teemasse ja nii see algas,» meenutab nädal tagasi Tartu ülikooli usuteaduskonna nõukogu ees saksakeelse doktoritöö kaitsnud Jaan Lahe, kes tollal ei osanud veel unistadagi sellest, et üheks tema juhendajaks saab maailma tunnustatumaid mandalaste-uurijaid, professor dr Kurt Rudolph.
«Olen olnud temaga tihedates sidemetes 2001. aastast, neist viiel viimasel on mul olnud ka võimalus viibida igal aastal paar nädalat kuni paar kuud tema juures Marburgis. Professor Rudolph on üks rõõmsameelsemaid, heatahtlikumaid ja avatumaid inimesi, keda olen oma elus kohanud. Äsja sai ta 80aastaseks ning minu doktoritöö on pühendatud talle tema sünnipäevaks.»  
Nagu öeldud, on gnoosiseteema saatnud kogu Jaan Lahe teoloogilist stuudiumi. 2001. aastal kaitstud bakalaureusetöö «Gnoosis ja algkristlus» on ilmunud raamatuna; 2004. a kaitses ta ülikooli juures magistritöö. 
«Gnoosise puhul on minu jaoks paeluvad kaks asja – gnoosise tekkimisele on avaldanud mõju väga paljud erinevad religioonid ja filosoofiasüsteemid ning see on andnud mulle võimaluse tegelda intensiivselt paljude Vahemere-ruumi idaosa kultuuride ja usunditega ning Rooma ajalooga (sest gnoosis tekkis ja levis esialgu Rooma riigis). Teiseks on minu jaoks gnostikute juures paeluv see, et suur osa neist pidas end ise kristlasteks, kelle arusaam ristiusust lihtsalt erines enamuse omast. Enamuse ja vähemus(t)e suhted on olnud minu jaoks oluline teema juba kaua aega, sest leian, et see on aktuaalne veel nüüdki – on ju ka kristlased tänapäeva Eesti ühiskonnas ja sekulariseerunud ning üha sekulariseeruvas Euroopas vähemus, kes peab kaitsma oma identiteeti.»
Järjepidev uurimistöö on olnud viljakas ning n-ö avastusi on mitmeid. «Olen avastanud, kui ühtne oli kogu Lähis-Ida kultuuriruum (võib jälgida, kuidas teatud motiivid ilmuvad esmakordselt nähtavale juba muistses Sumeris, Egiptuses ja Pärsias, mängivad tähtsat rolli Rooma keisririigi ajajärgul ning leiduvad veel Koraaniski) ja kuivõrd tihedalt olid seotud kõik antiikaegsed religioonid. Olen veendunud, et kristluses sündis Lähis-Idas võrreldes varasemate religioonidega midagi kvalitatiivselt uut, samas on tegelemine hilisantiikse religioonilooga õpetanud mind nägema, kui tugevasti sõltus selle uue (nimetagem seda siis ilmutuseks, tunnetuseks või kogemuseks) edastamine oma kaasajale vanast. Varast kristlust seob nii juutlusega kui ka antiikkultuuriga hoopis rohkem, kui seda sageli arvatagi julgetakse.
On ka mõned väikesed avastused, mis on avastused mitte ainult minu, vaid ka teadusliku üldsuse jaoks, aga neist saan ma rääkida alles mõne aasta pärast.»

Mitte ainult teadlane
«Perekond, minu abikaasa Ursula ja tütar Katariina, on olnud mulle väga suureks toeks kogu minu õpingute jooksul. See tugi on olnud eeskätt emotsionaalne ja moraalne, kuid et minu abikaasa on ajaloolane, on mul olnud võimalus temaga arutada laiemalt oma tööga seotud probleeme, sest ega religioonilugugi ole midagi muud kui osa ajaloost.
Loomulikult tunnen ma ennast oma perekonna ees võlglasena, sest teadustöö on võtnud mult palju aega ja jõudu ning ma olen pidanud viibima igal aastal teatud aja ka Eestist ära. Loodan nüüd, kus doktoritöö on kaitstud, leida pere jaoks senisest rohkem aega.»
Doktorikraadiga pärjatud Jaan Lahe ennast tippteadlaseks ei pea, kuid leiab, et tal on olnud õnnelik võimalus olla kahe tippteadlase juhendatav. «Professor Kurt Rudolph ja Berliini Humboldti ülikooli professor Hans-Gebhard Beth­ge, kes olid mu doktoritöö juhendajad, on kahtlemata oma ala vaieldamatud tipud terves maailmas.»
Jaan Lahe tunnistab, et ei kujuta end ette vallalise ja lastetuna. «Perekond on mulle väga oluline, annab palju jõudu. Ma usun ja loodan, et suudan elada nii, et ei ela üksnes teadusele. Arvan, et teadust ei peaks müstifitseerima – see on vaid üks inimtegevuse valdkond teiste hulgas ja iga tegevus eeldab pühendumust ja kutsumust – kui tahta seda hästi teha. Olen veendunud, et enamikule inimestest on Jumal andnud mitu kutsumust. Nii on ka minuga – tahan olla abikaasa ja isa, teadlane ja vaimulik ning küllap midagi veel. Arvan, et erinevad kutsumused, ülesanded ja rollid rikastavad meie elu, kuid oluline on leida nende vahel tasakaal. Mina igal juhul püüan seda.»

Ühendada teadus ja praktika
Kuigi värske teoloogiadoktori tulevikuplaanidesse mahub esialgu korralik puhkus, ei saa ta end kauaks unustada, sest peab juba lähiajal alustama uue suure uurimisprojekti ettevalmistamist, mis käsitleb idamaise päritoluga usundeid Rooma keisririigis.
«Gnoosise-teemaga tegelen edasi, aga nüüd jääb see minu jaoks kõrvalteemaks – tahan uurida rohkem Uue Testamendi ja kristluse probleeme. Ja mitte ainult teaduslikult, vaid ka praktiliselt. Olen ju kirikuõpetaja ja soovin selles ametis ka jätkata. Ma ei plaanigi loobuda vaimulikutööst teaduse «kasuks» ning mul on mitmeid mõtteid ja ideid, kuidas kristlikku sõnumit uudsel viisil inimesteni tuua.
Tahan jätkata ka tõlkijana, olen tõlkinud klassikalisi teoloogilisi tekste, mis on ilmunud peamiselt ajakirjas Akadeemia. Ühesõnaga – plaane on mitmeid. Aga kõige rohkem unistan ma praegu suvepuhkusest koos perega – ei ole juba kaua aega korralikult puhata saanud. Loodan, et see sellel suvel õnnestub.»

Merje Talvik

Jaan Lahe
Sündinud 31. mail 1971 Tallinnas.
Abielus, kaheaastase tütre isa.
Ordineeritud 30.12.1997.
Tallinna praostkonna vikaarõpetaja.
Usuteaduse Instituudi ja Tallinna ülikooli (Eesti humanitaarinstituudi) lektor.