Varjatud Jumal

Jah, Jumal on varjatud. Kui see oleks teisiti, siis ei öeldaks Piiblis: „Ilma usuta on võimatu olla meelepärane, sest kes tuleb Jumala juurde, peab uskuma, et tema on olemas“ (Hb 11:6).
Usku vajame seal, kus näeme vaid osaliselt või ei näe hetkel veel üldse. Seetõttu kirjutab ka apostel Paulus: „Me käime usus, mitte nägemises“ (2Kr 5:7).
Jumal on inimese eest varjatud kahel põhjusel. Esmalt seepärast, et ta on Jumal. Isegi siis, kui jõuame kord usust nägemisse, kaduvusest kadumatusesse, jääb Jumal inimesele lõpuni kättesaamatuks. Suuruseks, mille poole loodu liigub igavesti.
Jumala kohta kehtib alati Vana Testamendi lauliku hüüd: „Suur on Issand ja kõrgeks kiidetav, tema suurus on uurimatu!“ (Ps 145:3).
Teisalt on Jumal varjatud inimese pattulangemise tõttu. Prohvet Jesaja kuulutab: „Teie süüteod on teinud vahe teie ja teie Jumala vahele, teie patud varjavad tema palge teie eest“ (Js 59:2). Jumalale selja keeranud inimene jääb vaimselt pimedaks ning ta ise ei saa end uuesti nägijaks teha.
Patu varjava seina Looja ja loodu vahel läbistab Jeesus, Jumala Poeg. Ta ütleb: „Kõik on mu Isa andnud mulle, ja keegi muu ei tunne Poega kui vaid Isa, ega ükski tunne Isa kui vaid Poeg ja see, kellele Poeg seda iganes tahab ilmutada“ (Mt 11:27). Jeesuse silmades vaatab meid Jumala kogu täius.
Marek Roots