Varjatud Jumal

Kolmainupühaga algab kirikuaastas teine ehk väikeste pühade pool ehk kiriku poolaasta, milles pühapäevade teemad keskenduvad kristlasena siin maailmas elamisele. Olulisim ongi kolmainu Jumala pühaduse tundmine ja tunnistamine.
Jumal on varjatud. Teda ei saa näha. Jumalasse saab vaid uskuda.
Aastatuhandeid on otsitud teed Jumala olemuse saladuse mõistmiseks. Müsteerium on see endiselt. Usk on ootamatute avastuste tee. Umbes nagu kõrbeüksindusse pagenud prohvet Eelija kogemus Hoorebi mäel (1Kn 19:9–13). Tuul, maavärin ja tuli möllasid nii, et kaljud lõhkesid, aga Issandat ei olnud neis. Siis tuli vaikne, tasane sahin ja Eelija kattis kuuega oma näo. Jumal jäigi silmast silma nägemata. Ometi sai ta selle kogemuse kaudu kindla ülesande ja selguse, mida teha oma rahva hukatusest päästmiseks.
Kolmainupüha päevapalves me palume: „… Jaga meile oma jumalikku armu, nii et me Sinu olemuse müsteeriumi õigesti tunnistame …“
Elame arvamusliidrite ja suhtlusvõrgustike ajas. Globaalpoliitilisi otsuseid langetatakse Twitteris „säutsudes“. Isegi teoloogilised arutelud on taandunud Facebooki paisatud esimese emotsiooni ajel antud kiirhinnanguteks. „Säuts“ on tulnud vastutustundliku otsuse asemele. Jõulisem arvamus on asendamas alandlikku usus kasvamist. Kas vajame ilmtingimata marutuult, kaljude lõhkemist ja tuld, et vaikne, tasane Jumala pühadus pääseks meid kõnetama?