Varjatud Jumal

Püha, püha, püha on vägede Issand! Kõik maailm on täis tema au!                                                               Js 6:3

Toomas Paul on kunagi kirjutanud, et püüd Kolmainsust „ära seletada“ võrdub päikesesse vaatamisega – silmad jäävad liiga suurest valgusest pimedaks.

Seda on mõistnud ka Jeesus Kristus, kes Nikaia usutunnistuse kohaselt tõelise Jumalana tõelisest Jumalast on ise osa suurest müsteeriumist, kuid kes ilmale tulnuna neitsi Maarjast tunneb inimlikkuse piire. Nii kõnelebki ta pigem kogemusest, mis saab Jumalaga olla.

Tuntud on Jeesuse kõne viinapuust ja okstest (Jh 15:1–17). Muistse aja inimesed ei tundnud loodust nii, kuidas tunneme meie. Kuid nad olid märganud, et mingil saladuslikul kombel on omavahel seotud vili, oks, tüvi ja juur. Tüvi võib eksisteerida ilma oksata, kuid oks ilma tüveta ei jää elama. Nad mõistsid – piisava oskuse korral on võimalik kvaliteetsemaid, kuid nõrgemaid oksi pookida metsiku, aga tugevama aluse külge. 

Jumalat ei ole võimalik niiviisi „ära seletada“, et tema saladused saaksid mõistusele haaratavaks, kuid teda on võimalik kogeda. 

Kõige erilisem on kogemus armulauas. See on saladus, kuidas see lihtne leib on Kristuse ihu, ja kuidas vein on Kristuse veri. 

Sedagi on inimene püüdnud „ära seletada“, võttes appi muistseid filosoofe, seletades maailma mitmekihilise ja -korruselisena, nähtava ja nähtamatu, kogetava ja mittekogetava liiduna. Kuid ometigi on ta siin – sinu käeulatuses. „See on …“ on sõna, mis toob kogemuse sellest, mida praegu võime vaid otsekui tuhmilt pronkspeeglilt peegeldumas silmata (1Kr 13:12).

Ja saabuva reaalsuse eelaimdusena liitume pühapäevast pühapäeva lauluga, mida kuulis Jesaja, kui ta sai kaeda Jumala kuuepalistust ning näha inglite ilmutust: „Püha, püha, püha on vägede Issand! Kõik maailm on täis tema au!“ (Js 6:3) Jumal on imeline.

Joel Siim