Valga diakooniamaja uks avaneb ja
sulgub, jälle avaneb ja sulgub, kui ühel kaunil kevadpäeval seal külas käisin.

Virve Kärson on kodust toonud diakooniamajja kaktuse, mis siin kogu ilus õide on puhkenud.

1895. aastal Peetri koguduse maale
õpetajamajaks ehitatud hoones, mis 1944 võõrandati ja 50 aastat hiljem
tagastati, on 1995. aastast perenaiseks Virve Kärson. Algul tegutses majas
Puuetega Inimeste Koda, viimased 5–6 aastat on siin diakooniamaja ja eakate
päevakeskus, ka koguduse kantselei.

Nõukogude ajal raudteehaiglana tegutsenud
hoone remonti rahastas Saksamaa Schlesswig-Holsteini liidumaa diakooniakeskus,
majale pandi uus katus.

Kõht täis ja jalad käima

Virve Kärson on varmas selgitama: viiel
päeval nädalas toidetakse ükskuid vanureid, neid on mõnikümmend, arved maksab
linna sotsiaalosakond. Suvel antakse süüa umbes poolesajale tasuta koolitoitu
saavale lapsele. Alumise korruse saalis peetakse sünnipäevi ja pakutakse
peielauda. Tegutsevad  käsitöö- ja
võimlemisring.

Lisaks on ülakorrusel Pensionäride Liidu
memme-taadi tuba ja selle venekeelse grupi ruumid.

Diakooniamaja tegutseb vabatahtlike toel,
neid on siin viis: ringide juhendajad ja koka abiline. Virve Kärson töötab siin
pärast pensionile minekut vabatahtlikuna. Ainus palgaline on kokk Liidia Nael.
Sel aastal leidis linnavalitsus töötajatele natuke palgaraha, aga ta ütleb:
«Oleme pensionärid ja ajame läbi.»

Vahepeal tervitab Virve mõnd tulijat,
juhatab kätte otsitud ajalehe ja jagab näpunäiteid. Keegi sööb, keegi loeb
värskeid uudiseid, jutuks tuleb lilletaimede hind ja võimalik öökülm
küsimusega, kas ube on veel vara maha panna.

Oma tööst edasi rääkides toonitab proua
Virve, et koguduse ja õpetaja Peep Audovaga on tal väga hea läbisaamine. Ruume
renditakse koguduselt tasuta. Kui teiste arvetega on hätta jäädud, on aidanud
linna sotsiaalabi osakond.

Varem käidi Tallinnas diakooniakeskuses
koolitustel ja koosviibimistel, nüüd komandeeringu eest enam keegi ei
maksa  ja oma raha eest ei sõideta. Kui
õpetaja Mart Salumäe oli veel diakooniakeskuse juhataja, sõitnud ta tihti nende
juurest läbi, toonud üht-teist kaasa, humanitaarabiga hakatudki tööd tegema.
(Diakooniakeskus likvideeriti 2003 – R.P.)

Oluline on eakaid meeles pidada: juubilaridele
viiakse linna toetusel lilled ja šokolaad, raadiosse saadetakse õnnitlus. Kes
jaksab, tuleb näputööd tegema ja võimlema, korra nädalas tehakse kepikõndi.
Üheskoos istutakse teelauda või korraldatakse käsitöönäitusi. Virve ütleb, et
nende naiste heegeldatud pitsid lähevad Norra diakooniatöötajate seas kui soe
sai.

Hapukapsaid ja seapraadi

Kokk Liidia on samuti aldis suhtlema ja
jagab meeleldi külastajate rõõme-muresid. Üksteise tegemistega ollaksegi hästi
kursis. Oma töö kohta ütleb Liidia, et toob ise turult värske kauba, vahel
tellib lao kaudu. Koostab koos abilisega menüü ja siis läheb vaaritamiseks –
ikka tuntud koduseid sööke. Uuematest suundumustest Liidia ei hooli, seapraad,
karbonaad, hakklihakaste, supid on need, mis tema käe all valmivad.

Juunis tulevad diakooniamajja jälle norra
üliõpilased korraldama linna vaesemate perede lastele laagrit, aga muidu
elatakse samamoodi sügiseni, siis tuleb pereheitmine.  Kogu elu inimestega töötanud, algul koolis
õpetajana, hiljem lasteaia juhataja, on Virve Kärson otsustanud ameti maha
panna. «Ma ei taha enam vastutust, olen nõus appi tulema, aga mitte ütlema, et
tee nii või naa,» ütleb 76aastane proua.

Lahkumise teeb raskeks mantlipärija
puudumine, aga ta loodab, et praegune koguduse juhatuse esimees, kohaliku
spordikooli direktor Kalev Luts leiab uue juhataja ja vajalikud abilised.

Rita Puidet