Vanade aegade nostalgia Jakob Mändmetsa juttudes

Ilmunud on raamatuid 101 pühapaigast, loomadest, lilledest, lindudest. 101 aastat tagasi ilmus Jakob Mändmetsa jutukogu «Isa talus» (1913).

See raamat võiks olla aukohal kõigil, kes on veel seotud maaeluga. Kahjuks pole teos hiljem ilmunud, ainult üksikud lood on trükitud hilisemates väljaannetes.

Oskus pidada pühapäeva
Mändmets vaatleb maaelu, kirjeldab taluelu, loodust, inimesi ja sündmusi. Me näeme talurahvast laupäeval, mil kirikukellad löövad ja töörahval algab puhkuseaeg. Inimesed saavad nagu uueks. Ja saun on kesksel kohal – lausa leivavõtmisest tähtsam, sest iga vihalöögi eest peab tänama, kuid leiva eest ainult korra, kui istutakse lauda.
Ja on ka lugu pühapäevast, mil perenaine kõige varem ärkvel. Sulane ei oska ilma tööta olla, vaatab ringi ja lõpuks heidab rohule magama. Pühapäeval minnakse kirikusse ja lõunasöök on tavalisest pidulikum – lauluga. Ja kui õhtul pereema teeb patjadele ristimärgi ja ohkab: «Oh oleks nii hea ka taevas!», siis on puhkus enne pikki argipäevatoimetusi magus.
Ja töö kohta ütleb Mändmets: «Töö on muinasjutuline üheksa peaga madu, kellele ühe maharaiutud pea asemele üheksa uut kiiresti otsa kasvavad.»
Ei ole praegu ega olnud ka sada aastat tagasi kerge talu pidada. Tööd on palju ja kui loomi peetakse, siis oled seotud kogu aeg. Ei ole siis ime, et talusid aina vähemaks jääb. Küll mäletame veel, kui vabariigi tulekuga kutsuti jälle talusid rajama, alustati ka innuga, kuid ega paljud näinud ette raskusi. Võib ju ka oma eluks-oluks talu pidada, mitte kasu taga ajada, kuid kui palju neid inimesi on, kes seda tahavad.

Lõhnav loodus
Kuigi kui lugeda Mändmetsa, siis on lausa rõõm osa saada kõigist neist võludest, mis maal on: kevade tuleku rõõm, mida raske on edasi anda sõnades. «Ülepea lendava linnuparve tiibade vingumine, kärestikul voolava vee kohin, rabast kostva metskitse õõnes mökitamine, soost kuulduv konnade kontsert – kõik see sulab kevadeöö kõneks kokku» – nii kuuleb-näeb Mändmets loos «Kevade».
Ja imeline on Mändmetsa järvekirjeldus: ilu ja salapära, õhtul isegi natuke õudne, kuid pühapäeviti noorte laulus ja tantsus kõlav järveäär. Me elame kaasa kevadisele kase puurimisele ja sellele, kuidas vanaemake palub lapselapsel videvikus karastavat mahla tuua; näeme, kuidas pulmalipp lööb lehvima hiiglasuure kuuse otsas, kuhu ronis vapper noormees; käime vainul, peame videvikku, oleme teel ja künname maad. Ja lõhnad! Heinalõhn, metsalõhnad, igal loodusnähtusel on oma nägu ja lõhn …

Piibujutud ja videvikutund
Paneme pereisaga õlle käima. Pereisa on parimaid õllekeetjaid külas. See on tõeline tegu, mis pühadeks valmib. Ja muidugi piibumehed! Igal piibul on oma nägu ja piip kuulub ainult omanikule, kes saab oma ilme selle piibuga. «Kui endisel ajal piibumees videvikul toas istus, oma ette maha vaatas ja rahuliselt piipu suitsetas, siis oli see sellele inimesele püha tund,» kirjutab Mändmets.
Raske on kujutada talumeest ilma piibuta. Ja Mändmets juba sada aastat tagasi kurvastab, et uuel ajal pole enam õiget piibutõmbamist. Inimestel on kiire, ei ole aega istuda ja mõelda, mälestusi silme ette manada ja aru pidada. Ei osata enam suitsetamisele seda endist iseloomulikku pühadust anda. Vanasti oli piibutõmbamine iselaadi videvikus, isemoodi pärast sööki, omapärane pühapäeval õunaaias.
Me elame kaasa 80aastase vanaema lahkumisele siit elust. Vana naine, kelle eluülesanne on täidetud ja kes ka surmas näitab, et on saatusest võitu saanud. Rahvas jätab temaga hüvasti, soovides talle head teed. Autor jalutab ka kalmistul, kus ollakse nagu isemoodi valda jõudnud, kus ollakse rahus ja üksmeelel. Ja siis peatub minajutustaja oma vanemate haudade ees, põlvitab ja viibib nendega kaua-kaua, meenutades nende lahkust ja headust.
Rikas on Jakob Mändmetsa raamat, kirjanik maalib meie silme ette erinevaid inimesi, looduspilte, olukordi, me loeme ja elame kaasa, saame rikkamaks. Pärast raamatu sulgemist on meie meel puhas, tahame veel kord üle lugeda meeliköitvaid kohti ja minna maale, et seal kogeda midagi niisugust, mis ei unune kunagi.
Jaan Tooming