Valvake!

Kõigel siin maailmas on oma algus ja lõpp. Nõnda on ka maailma endaga. Pühakiri kõneleb sellest, kuidas selle maailma lõpus tuleb Kristus tagasi, et mõista kohut inimeste üle. Õigeksmõistetud saavad igavesse ellu, teised aga peavad minema igavesse hukatusse.
Keegi ei tea, millal tuleb selle maailma lõpp, kuid paljud märgid kõnelevad sellest, et see pole enam kaugel. Nii õpetas Kristus ja õpetab kirik, et inimene peaks olema valmis maailma lõpuks ja Jumala ette astumiseks. Kuna maailma lõpu hetkest sõltub igavik, peaks igaüks selleks ka piisavalt valmistuma.
Maailma lõpus ei päästa inimest ei söögi ega tikkude olemasolu. Pääsemiseks on vaja palju enamat: elu alust, mis peab vastu ka kõige tugevamatele tormidele. Usk on see elu alus, mis siis inimese päästab. Pühakiri kinnitab: «Kes usub ja on ristitud, see päästetakse, aga kes ei usu, mõistetakse hukka» (Mk 16:16).
Nii pole usklikul inimesel põhjust karta, vaid kõige lõpp tähendab tema pääsemist maise elu muredest igavesse ellu ja taaskohtumist nendega, kes tema eel on sellest maailmast lahkunud.Maailma lõpp on usklikule võidupäev, kuid ta peab siiski valvama ja selleks valmistuma.
Valvamine tähendab oma elu valikute tegemist usulisest perspektiivist lähtudes. Alati tasub mõelda, millised on meie valikute tagajärjed, kas püsime teel, mille lõpus ootab meid elu Jumala riigis.
Kaido Soom