Valvake!

Jeesus ütleb: „Valvake siis, sest te ei tea seda päeva ega tundi!“                                   Mt 25:13

Kogutud aare taevas, õli lampide jaoks tagavaraks – taevariik on miski, mida on vaja kildhaaval koguda varuks. Põllusse peidetud varandus, sinepiseeme, leivajuuretis – taevariik on midagi, mis väga tillukese algusega, kuid millest kasvab midagi väga suurt. Pulmakutse, arvetegemine võrdselt kõigi vahel, olenemata nende tööajast, õigus, mis on märksa suurem tavapärasest õiguskorraldusest – taevariik on pidu, see ei mahu inimeste seatud asjaajamistesse. Siiras lapsemeel, mis teeb Isa tahtmist, on sinna sissepääsuks, maine rikkus ja positsioon aga takistuseks. Taevariigile tuleb käia peale, see ootab meid ees ja meie läheme sellele järele. Taevariik on lähedal.

Madalas hallis taevas lendavad viimased linnukolmnurgad lõuna poole, kihutavad lennukid, sealt sajab vihma ja lörtsi … Aga Jeesusega on see juba tulnud inimeste keskele, väga madalale. Ristiusu keskmes seisab paradoks. Ja just sellisena on see usk eriline. Usaldus tema vastu, kes saadab kutseid pittu, kes andis patte andeks, tegi terveks ihu ja hinge. Kes surmaga surma võitis. Me seisame siin ja märkame seda killukest. Usaldus annab silmad seda näha ja vastu võtta, sügavale südamesse suruda. Ja mitte miski ega mitte keegi ei saa seda meilt võtta. Mitte kunagi! Me elul on mõte ja tähendus, mis tuleb ülalt. Ja meie valvame. Rahulikult.

Meelis-Lauri Erikson