Valmistage Issandale teed

Küngastel kuuldub häält, Iisraeli laste haledat nuttu, sellepärast et nad on käinud vääral teel, on unustanud Issanda, oma Jumala. (Jr 3:21)

Kui käiakse väära ja vale teed, siis on kõige õigem kohe seisma jääda. Mõnikord me ei märka peatuda enne, kui oleme selleks sunnitud, kui meid viimaks peatab valu ja nutt. Seal me siis oleme peatunud, tee äärde maha istunud ega oska enam mingis suunas minna. Kuid ehk just siis hakkab midagi meelde tulema. Kas me ehk midagi unustanud pole? Kedagi unustanud pole, kedagi väga tähtsat? Teadsime ju küll … Aga unustasime, kuna midagi muud trügis märkamatult esikohale … Peatumine on hea – see annab nii vajalikku meeldetuletamisaega.

Kolmanda advendipühapäeva üle on juhtmõte „Valmistage Issandale teed“. See on Ristija Johannese üleskutse. Üleskutse, et Too, kes meelest ära läks ja millel järelikult on tagajärjed, saaks ise meie juurde tulla siledat otseteed pidi. Et siis meie saaksime taas leida kitsa värava ja ahtakese tee, mis viib ellu. Koos Temaga.

Meelis-Lauri Erikson