Valikutest, vastutusest ja andestusest

„Ma tean, et nii on õige!“ raiub naine mu vastas. Meil on kolmas kord kohtuda ja ta on nende kohtumiste jooksul korduvalt seda lauset kasutanud. Tavaliselt selle koha peal, kui juttu on tema pereliikmetest. Ta on tulnud minuga rääkima sellepärast, et kurdab südames valusid, millele arstid pole põhjust leidnud. Haiglast saadeti ta koju teadmisega, et tema süda töötab suurepäraselt. Ometi on südames valud, mis teda vahel ööselgi üles ajavad ja õhku ahmima sunnivad.
Meie vestlused keerlevad tavaliselt tema laste ümber. Nüüd on pere noorim jõudnud põhikooli lõpetamiseni. Poiss pole eriti selgelt väljendanud, mis teda edasiõppimise osas huvitaks, ning ema on mures. Ema nägi juba varakult, et pojast võiks saada laulja. Nii julgelt esines ta iga kord, kui oli jälle vaja kuskile laulma minna.
Kaunilt kõlas tema selge hääl ja õpetajagi andis hoogu, et tuleks edasi arendada seda, mis lapsele antud on. Muusikakooli käis poiss läbi, kuid ema sõnul ei näidanud ta erilist innukust üles. Ka ei näinud ema enam sära tema silmis. Poeg oli lihtsalt vanematele kuulekalt oma kohust täitnud, kuid kui temalt küsiti, kas talle seal meeldib, kehitas ta vaid õlgu ja ütles, et võib ju käia kah.
Nii on juba ette teada, mis saab meie seekordse kohtumise teemaks. Ma ei eksi. Ema on ära otsustanud, et poeg peab muusikaõpinguid süvendatult jätkama. Peres pole teisi, kes oleks seda teed läinud ja oleks väga uhke, kui poeg kord kuulus laulja oleks. Naine mu vastas pühib pisaraid, hingab paar korda sügavalt sisse-välja ja proovib rääkida, kuid sõnad takerduvad ja ma ei saa ühestki sõnast aru.
Paistab, et naine ise on samuti segaduses. Ta põsed värvuvad tulipunaseks, niheledes otsib ta paremat istumisasendit. Seda leidmata tõuseb ta püsti ja kõnnib vaibal edasi-tagasi. End pisut kogunud, ütleb ta ootamatult vaikse häälega: „Minul omal ajal jäid õpingud pooleli. Ma pole sellest ajast saati laulnud. Lastelegi ei laulnud. Ema küll ütles mulle vahel, et laula ikka oma lastele. Mees pakkus isegi välja, et otsime lahenduse ja sa saad laste kõrvalt oma õpinguid jätkata, aga minust polnud asja.
Kaks last olid nii teineteise järel sündinud, et ma olingi ennast kodustesse toimetustesse unustanud. Mul oli alati kodu korras ja lapsed hoolitsetud. Pühendasin ennast lastele. Kui sündis kolmas laps, siis lootsin millegipärast kohe alguses, et ta on musikaalne. Muidugi olin väga õnnelik, kui nägin, kui ilusti ta lasteaias laulis …
Ja koolis – muusikaõpetaja kiitis palju kordi, et lausa lust on sellist last juhendada, kes nii ilusti laulab. Ainult et … Poissi hakkas 7. klassis rohkem huvitama tehnikamaailm. Isale on ta isegi öelnud, et läheks parema meelega kutsekasse ja hiljem prooviks veel edasi õppida, kui hästi läheb. Kas see on siis hästi? Ma ei taha, et ta sinna läheb. Tean ju, et see on vale.“
Peegeldan talle ta tundeid ja mõtteid. Kinnitan, et saame sellest olukorrast rahulikult rääkida. Pakun välja, et ehk järgmisel korral saaksid nad pojaga koos mu juurde tulla. Varasematel kohtumistel oleme palvetanud, nii teeme ka nüüd.
Palvetamise järel muutub enne nii murelik naine rõõmsamaks ja ütleb: „Imelik, mul oli siia tulles süda nii raske, aga nüüd on kergem. Mõtlen sellele, mis sa ütlesid, et lapse eest valiku tegemine tähendab ka temalt vastutuse võtmist. Ma ei taha seda teha. Tahan teda toetada, et ta saaks elus endale jalad alla ja et ta silmad säraksid. Oh, olen vist liiga palju ennast tema ellu mõelnud. Mina ei ole ju tema. Mul on see sassi läinud. Kas mu poeg andestab mulle? Kas Jumal andestab?“
Räägime andestamisest ja imedest, sellest, kuidas tegelikult on elus nii palju olnud punkte, mis nende peres on erinevaid olukordi hoopis teise suunda juhtinud. Jumal on juhtinud. Ka meie seekordse vestluse kulg on kinnitus selle kohta.
Tuuli Võsa