Vaimustuseaegsest leeripühast

24. juulil tähistati Urvaste Püha Urbanuse koguduses konfirmatsiooni aastapäeva jumalateenistusega veerandsaja aasta möödumist esimesest armulauast suvel 1991.

25 aastat on ühelt poolt pikk, teisalt aga sootuks lühike aeg. Sellise vastuolulise seisukohani jõuti Urvaste kiriklas veerandsaja aasta tagust aega meenutades. Kogunesid need, kes toona siinses kirikus esimest korda armulauda said ning seeläbi Urvaste Püha Urbanuse koguduse liikmeks vastu võeti.
1991 on aasta, mis on kirjutatud Eesti lukku rasvases kirjas. Iga koolijütski teab, et just siis sai Eesti tagasi riikliku iseseisvuse. See oli aeg, mis ei soosinud passiivsust. See oli vaimustuse aeg. Lapsest raugani oldi haaratud ühiskondlikest protsessidest, mis samm-sammult Eestile iseolemise taastasid.
See oli ka aeg, mis ärgitas väga paljusid eestlasi astuma üle kiriku lävepaku. EELK vaimulikkonnal olid tihedad tööpäevad, sest nõudlus kirikliku osaduse järele tõi üle Eesti pühitsetud ruumi ristitavaid, konfirmeeritavaid ja laulatatavaid. EELK statistika ütleb, et aastal 1991 sai leeriõnnistuse 7571 inimest. Ja aasta varem, 1990. aastal, oli see arv veelgi suurem – 11 691 inimest.
Sarnaselt EELK üldpildiga elas ka Urvaste kogudus Võru praostkonnas vilgast elu. Piirkonna üldhariduslikes koolides anti usuõpetust, asutuste koosviibimistele oli kutsutud vaimulik jumalasõna jagama jne. Kirik oli ühtäkki kohal, nähtav ja vajalik.
Oli seegi aja märke, et vaimulikud maa soolana lõid kaasa nendes ühiskonda haaravates sündmustes, sealjuures mitte vaatlejatena, vaid võtmeisikutena. Urvaste koguduse toonane pastor Villu Jürjo ei pannud paljuks ühendada hingekarjase amet poliitiku omaga, sest seda nõudis aeg. Nii oli tema üks nendest Eesti Ülemnõukogu saadikutest, kes hääletas 20. augustil Toompeal otsuse poolt taastada Eesti riiklik iseseisvus.
Koguduste liikmeskond kasvas hüppeliselt. Nii ka Urvastes, kus 1991. aasta jooksul konfirmeeriti kokku 66 inimest. Valdavalt olid leeritatavad noored keskkoolipingist, ent oli ka küpsemas eas leerilapsi, kel see samm vägagi erinevatel põhjustel varem astumata oli jäänud.
Leeritamine ei toimunud kõigile samal päeval, esimest armulauda jagati sel aastal Urvastes üheksal korral, jaanuarist septembrini. Osavõtjaterohkemateks kujunesid ometi suvised leeripühad, kus tumedates ülikondades ja valgetes kleitides keskkoolilõpetajad kogudusekasvu tõid. Lõpueksamid seljataga ja edasiõppimise plaanid peetud, seisti teelahkmel, kus iseseisvasse ellu sisenemiseks sooviti kaasa esivanemate usutunnistust.
«Tulge, sest kõik on valmis,» kutsus õp Üllar Salumets, justnagu 25 aastat tagasi toonane õpetaja seda tegi. Et üheskoos tänada Jumalat ja paluda tema edasist hoidmist, koguneti aastatetagust leeripäeva tähistama. Selleks liiguti pastoraadist protsessioonis kirikusse armulauaga tänujumalateenistusele.
Leerilaste nimel luges Merille Hommik Uku Masingu luuletuse «Usust ja ei miskist muust» ja Leelo Naaber esitas enda viisi ja sõnadega temaatilise laulu. Õp Salumets refereeris Urvaste koguduse kroonikat 1991. aasta kohta. Pärast teenistust istutati kirikuaeda kohaliku poetessi Marie Heibergi (1890–1942) monumendi lähistele punane tamm.
Liina Raudvassar