Vaimuliku kohus on hoida lootust

Sellest, kuidas üks maakoguduse vaimulik praeguses eriolukorras kutsumust järgides oma kogudust teenib, rääkis õpetaja Arvet Ollino (fotol). 

„Igal õhtul helistame kiriku kella. See on sõnum, mis jõuab üle maa: kirik on olemas, kirik on avatud, kirik ütleb tere tulemast,“ räägib õp Ollino, kes on erinevate kanalite abil teada andnud, et igal õhtul kl 18–19 on kiriku uks avatud ning vaimulik kohal. Tema meelest on oluline anda teada, et kirik toimib. Sealjuures arvestades ja järgides eriolukorra turvareegleid. Ta räägib, et päris üksi on ta õhtul kirikus olnud vaid paaril korral, üldiselt aga on inimesi kaks kuni viis. Lisaks hingehoidlikele vestlustele on ta ühel korral kirikusse jõudnu ka pihile võtnud. 

Küsimusele, millised on koguduseliikme ootused, vastab pastor, et eelkõige soovib inimene turvatunnet ja seda kipub neil päevil teatavasti vajaka jääma. „Siin näen vaimuliku suurt võimalust kuulutada Jumala armu toovat päästet,“ rõhutab ta, innustades kogudust palvetama. „Ma ei väsi rõhutamast, et see on meie, kristlaste võimalus, isegi kohustus – olla palvetajatena eesliinil.“ 

On siiski ka praktilisema sisuga meetmeid, mida ta vaimulikuna kriisileevenduseks rakendab. Eakatele, keda koguduses on palju, helistamine käib selle alla: „Ega ma siis ju ainult Piiblist ei räägi. Räägin, et kodus tuleb püsida, ja küsin, kas neil on ikka eluks vajalik olemas. Pakun, et saan toidukraami koju kohale tuua ja olengi soovitut, seni küll mitte toitu, trepile kotiga jätnud.“ 

„Muidugi soovin minagi, et eriolukord lõpeks. Unistan, kuidas saan enne pühapäevast jumalateenistust koguduse väikebussiga meie memmekesed kokku koguda ja pärast teenistust kodudesse tagasi viia. Igatsen, et lastetööd võiks jätkata. Samuti tahaks juba avada humanitaarpunkti, mille väikese sissetulekuga me kogudusetöö majandamisel arvestame. On teisigi tegevusi, mis seisavad justkui paisu taga,“ tunnistab Arvet Ollino ja lisab, et vaimulikuna on tema kohus hoida lootust.

Liina Raudvassar