Vaimulikest emad tähistavad emadepäeva jumalateenistusega

Emaks saamisega kaasas käiv muutus võib aidata naisel endas üles leida kõik need iseloomuomadused, mis aitavad pühenduda nii emarollile kui ka kutsetööle vaimulikuna. Nõnda arvavad need EELK vaimulikud, keda Eesti Kirik emadepäeva eel emaks olemise teemal usutles.

Kui naine saab emaks, avaneks talle justkui uks uude maailma. Maailma, mis on küll seesama mis enne lapse saamist, ent milles leiduv paneb uue rolliga kohaneja ajuti imestusest õhku ahmima. Kas ongi nii, et nüüdsest pole sa enam hetkekski prii vastutusest teise inimese eest, on üks küsimustest, mis emaks saanu meeli võib täita. Nii nagu kõigega siin ilmas – võid varem küll teada, aga enne praktilist kogemust on targad raamatujutud pelgalt kuiv teooria. 

24 tundi emarollis

„Esimestel kuudel tundus tõesti, et oma aega enam ei ole ning ei saagi kunagi olema. Või siis peab neid hetki endale justkui varastama ajast, mil laps magab. Mingil hetkel aga sain aru, et seda oma aega on võimalik sujuvalt ka beebi ajakavasse lükkida ja seda tingimata mitte lapse uneajal, vaid temaga koos toimetades,“ jagab oma kogemusi kaitseväe vaimulik Anna-Liisa Vaher. Pooleaastase Roosi emal on elavalt meeles see kardinaalne elumuutus, mis mõjus alul päris ehmatavalt: „Ma nagu orjastasin end sellesse uude rolli ja tihti sõin näiteks lõunat alles õhtul, sest tormasin iga lapse häälitsuse peale tema juurde ning viskasin kõik muud asjad ja tegevused kõrvale. See kurnab vaimselt täiesti ära. Tegelikult peab ka enda eest hoolitsema ja mõistusega aru saama, et kui sina ise oled emana eluterve nii vaimselt kui füüsiliselt, siis on seda ka sinu laps.“

Mis võiks noorele emale abiks olla? „Minu lõõgastus on see, et panen mängima hea muusika, kirjutan või loen. Muusika mängib meil kodus taustaks tegelikult kogu aeg ning tundub, et ka tütreke naudib seda. Kirjutamine on mu vajadus ja teraapia olnud juba kooliajast peale, ehkki pärast sünnitust on see tegevus olnud pigem hektiline, kuid olen ennast kasvõi sundinud talletama näiteks sünnitusjärgseid sündmusi ja tundeid, sest too aeg ongi oma hinge ning füüsist raputanud segaduse tõttu kuidagi udusse vajunud,“ räägib Anna-Liisa, lisades, et alles nüüd, mil tütar Roosi sai pooleaastaseks, luges ta läbi üle aja esimese raamatu. Ta lisab, et suureks vaimseks toeks on kindlasti sõbrad.

Hirm rongist maha jääda

Nissi koguduse õp Lea Jants, 16aastase Sanna ema, mäletab hästi aega, mil emaks sai: „Oli selline tunne, et pean olema kole tubli. Pean ennast õigustama. Ei tohi väsida, abi küsida, millestki loobuda. Mäletan siiani seda väsimust, lausa füüsilist kurnatust, kuigi ma töötasin pisikese lapse kõrvalt vaid osalise koormusega, sest emeriitõpetaja Laine Villenthal oli abiks ja tegi pühapäevased teenistused,“ meenutab Lea. Tagantjärele arvab ta, et ei talitanud päris õigesti, kui kartis, et „jääb rongist maha“. Nüüd leiab ta, et oleks võinud kasutada võimalust, mida meie riik pakub, ja lapsega koju jääda. 

Kui naine on noor ema, on tal tunne, et peab eluga sammu pidama, aga kui laps on juba suurem, kritiseerib ta oma tööle naasmise sammu: „Oli tunne, et kui jään koju, läheb elu minust mööda, aga tegelikult ju ei lähe midagi. Aeg on suures perspektiivis nii lühike. Aasta, mille võiks lapsega iga ema kodus olla, möödub ju kiiresti.“ 

Laps muudab ema

Kahe imetoreda ja asjaliku lapse, viieaastase Eva-Maria ning ühe aasta ja viie kuu vanuse Johannes-Markuse ema, Paldiski koguduse õpetaja Merle Prass-Siim ei lükka tagasi oletust, et emadus muudab naist, aga hindab muutused enda juures heaks: „Kui enne laste sündi olin tihti kärsitu ja tahtsin, et asjad saaks tehtud kohe, siis lapsed on õpetanud palju kannatlikkust ja püsivust ning rahulikumat meelt. Oma siira ja muretu suhtumisega muudavad nad päeva alati rõõmsaks ja helgeks.“ 

Ridala ja Martna õpetaja Küllike Valk arvab, et lapse saamine on nagu küpsuseksam: „Inimesena muutusid minu unistused, teod ja mõtted. Need said mitmemõõtmeliseks. Ma ei olnud enam ainult enda päralt. Sealt alates lähtusid kõik otsused laste heaolust.“ 

Muutusi emarolli asudes täheldab enda juures ka Tartu Ülikooli-Jaani õpetaja Triin Käpp, kes enda sõnul otsustas oma vaimulikule kutsele vastata just siis, kui oli esimest korda emaks saanud: „See aeg, mis sai lapsega kodus olla, võimaldas reflektsiooni endas ja mõista, mis on minu kutsumus, ning julgeda ka sellele vastata.“

Kasvamine koos lapsega

2007. aastal aasta ema tiitliga pärjatud Kanepi koguduse õpetaja Margit Lail, kes on pärit kuuelapselisest perest ja on ise kaheksa lapse ema, räägib, et on suure osa oma elust elanud emana ja arvab, et on emana kasvanud koos iga lapsega: „Esimese lapse sünni järel liikus elu keskpunkt lapsele, tema vajadustele, vanusega on lisandunud leplikkust ja arusaamist, et lapsed kasvatavad mind rohkem kui mina neid.“ 

„Olen õppinud laste kasvatamisel olema loovam ja leidma kavalusega lahendusi probleemidele. Innustama neid tegelema asjadega, mis neile meeldivad. Mitte peale suruma oma tahet, vaid oluline on see, et laps teeks seda, mis talle meeldib. Sunnitud asjad pole head ja tekitavad trotsi. Oluliseks pean seda, et lapsel oleks valikuvabadust ja et ta tunneks, et temaga arvestatakse ja et ka tema arvamust peetakse oluliseks. See on ka väikeste laste jaoks väga oluline,“ räägib Merle Prass-Siim.

„Ma arvan, et mu elus pole olnud teist sellist õpetajat, kui on minu laps. Saan kindlalt öelda, et minu mõttemaailm ning elukorraldus hakkasid muutuma hetkest, mil sain oma rasedusest teada. Kogu see protsess on olnud kõige müstilisem ning aukartustäratavam kogemus üldse ja kahtlemata kõige vastutusrikkam. See teadmine, et minu hoida on midagi nii õrna ning olulist, on muutnud mind sadu kordi alalhoidlikumaks,“ mõtiskleb pooleaastase tütrega lapsehoolduspuhkusel olev Anna-Liisa Vaher. Ta on nõus, et mingid teemad lähevad talle nüüd varasemast rohkem korda. „Ka ise võtan asju rohkem hinge – eriti mis puudutab minu enda emaksolemist,“ arvab Anna-Liisa.

Lapsega vaimulikuametis

Lea Jantsi sõnul võimaldab vaimuliku amet lapse kaasavõtmist tööle. „Mina olin tütrega kogu aeg koos ja see ehk oli meie suhte jaoks ka kõige olulisem. Ta oli mul varakult kaasas kirikus jumalateenistustel ja ka matustel, kui ta oli juba natuke suurem ja mul ei olnud teda kellegi hoolde jätta,“ räägib ta ja tunnistab naerdes, et pisike Sanna on kirikupõrandale magamagi jäänud, lauluraamat pea all. „Eks ma ole sellega vigu ka teinud, aga üldiselt oli Sannaga lihtne – ta oli kuulekas ja vagur laps ja harjus üsna ruttu jumalateenistusel olema. Käisin temaga kirikus ka siis, kui ise ei teeninud. Sellest sai lapsele lastetoa osa.“ 

„Lapsed on saanud kasvada minuga koos, me oleme üheskoos käinud ja teinud lastelaagreid, kirikuid hoidnud, kuuske ehtinud, küünlaid süüdanud. Lapselapsed on aidanud korjandusi läbi viia ja jutlusi pidada,“ tunnistab Küllike Valk.

Emaamet ja erialatöö

Küsimus, kui hõlbus on ühendada emaks olemist erialatööga, paneb Triin Käpa muigama: „Oh, seal saab ikka palju nalja, aga õnneks on meil mõistev kogudus, kes arvab, et lapsed on koguduse normaalne osa. Kohati pakub ka teravaid väljakutseid. Kui näiteks laps ronib lugemispuldi alla ja hakkab su saapalukku lahti ja kinni tõmbama või kui ta just keset sügavat palvehetke tähelepanu vajab. Aga samas on see ka tohutult rikastav, kuna aitab ühelt poolt kaasa usulise arengu ning selles vajaliku tolerantsuse osas kui ka toob pinnale huvitavaid küsimusi. Ma olen tänulik, et minu lapsed on olnud kirikus alati aktsepteeritud koos oma lapseliku loomusega.“ Triin nendib, et pere kõrvalt napib aega teoloogilistesse tekstidesse süüvimiseks, aga „on ju igal eluhetkel erinevad väljakutsed ja rõõmud ning küll ma jõuan selleni tagasi siis, kui lapsed suured“.

Margit Lail peab emaks olemise ühildamist erialatööga väljakutseks: „Sageli on see ennastületav pingutus. Kui see on vähegi võimalik, olen eelistanud pere ja laste vajadusi, näiteks ettevalmistusi ametitalitusteks ja kirjalikke töid olen saanud teha siis, kui lapsed magavad, aga kindlasti on olnud kordi ja kordi, kus ametiülesanded ei ole lubanud lastega seotud üritustel osaleda. Koguduse õpetaja töö annab võimaluse teatud paindlikkuseks, aga eeldab ka ootamatuid ülesandeid ja pühendumist,“ tunnistab ta.

„Meie lapsed on praegu täiskasvanud ja neil on oma kogemused seoses minu tööga. Lapsed on olnud võimalust mööda igal pool kaasas või oleme pidanud kombineerima. Palju on neid hoidnud minu ema minu õpingute või töö ajal. Samuti abikaasa ja sõbrad,“ räägib Kõpu ja Suure-Jaani kogudust teeniv kahe lapse ema Hedi Vilumaa.

Laps on isiksus

Küsimusele, mis on emaks olemise juures suurim väljakutse, vastab Hedi Vilumaa: „Taipamine ja teadmine, et laps on loodud indiviidiks. Ta on tema ise. Kasvatada, õpetada ja kujundada tuleb ikka, aga ta peab tegema oma valikud ise. Suur asi on see, kui laps oma teeotsa kätte leiab ja südames ära tunneb, mis on õige. Olulised on inimlikkus, heasüdamlikkus, abivalmidus ja töökus. Minu süda on rahul oma laste suhtes.“

„Emana pean kõige olulisemaks oma lastele anda hoolt ja armastust. Positiivset ellusuhtumist ja julgust seista vastu kõikidele probleemidele. Pole olemas lahendamatuid asju, vaid tuleb leida viise, kuidas neid lahendada. Eriti olulisel kohal on ausus ja seda igas olukorras. Mõistmine ja andestamine. Need viivad elus edasi,“ mõtiskleb Merle Prass-Siim.

Parajaks väljakutseks peab Anna-Liisa Vaher äratundmist, „milline egoism meis valitseb, ja selle egoismi ületamine. Ja siis need igasugused hirmud, ebakindlus ja süütunne – kas ma ikka olen hea ema?“. Ta peab oluliseks püsida positiivses laines, sest „laps tõesti tajub ema sisekosmost hämmastavalt teravalt ning kõik, mis muserdab ema, kandub lapsele üle. Kõige suurem väljakutse on aga kasvatada oma lapsest terve hingemaailmaga inimene.“

Triin Käpp peab emana olulisemaks „olla päriselt kohal sellel hetkel, kui lapsel on seda vaja“. 

Aidata laps teeotsale

Mida suurimat saab ema oma lapse heaks teha? Peale selle, et hommikupuder oleks laual, unejutt loetud, haigele põlvele peale puhutud … 

„Toetus ja tugi mõttes, sõnas ja teos. Teadmine, et me oleme olemas ja ligi ja et alati saab tulla, küsida, arutada, nutta ja naerda. Laste eest palvetan alati,“ vastab Hedi Vilumaa. Triin Käpp arutleb, et olulisim ehk on usaldus ja avar ilmavaade ning armastav suhtumine kogu loodusse, sealhulgas kõige erinevamatesse inimestesse. „Kas see mul ka õnnestub, ei ole väga kindel,“ lisab ta. Margit Lail on püüdnud oma lastele eelkõige anda turvatunnet, nõudlikkust enese ja teiste suhtes, ausust ja töökust. „Ligimesearmastuses   ja hoolimises elamist. Usku, et elu on alati ime ja elus on võimalused,“ lisab ta suurima vara loendisse.

Emadepäev on püha

Küsimusele, kuidas tähistad emadepäeva, vastab Margit Lail, et jumalateenistusega. Aga ka ühise ajaga pereringis. On kook, lilled ja kingitused. Igal aastal on päev pisut isemoodi, midagi ei planeerita, lihtsalt ollakse koos. „Võtan aega külastada Võrus elavat ema ja kahes Võrumaa surnuaias esiemade haudu,“ lisab ta. 

„Tähistan jumalateenistusega. On ju pühapäev. Suuri traditsioone meil ei ole. Pigem on minu jaoks oluline mõtestada emadust laiemana: bioloogiline emadus, ristiemadus, akadeemiline emadus. Minul näiteks on ju kokku suisa neli-viis ema, sõltub, kuidas lugeda. Ehk siis nähagi kogu vanemlust ka kui teekonda, kus miski ei saa valmis, vaid oluline on protsess ise. Ja emadepäev ongi hea hetk sellele korraks taas mõelda,“ räägib kahe lapse ema ning akadeemiliselt korporatsiooni Amicitia kuuluv Triin Käpp.

„Mind on kasvatatud emadepäeva pidama. Kehtis põhimõte, et lapsed kingivad emale emadepäevaks enda korjatud kimbu metsalilli ja sellest piisab. Tähtsam on armastus ja hea hoidmine, meeles pidamine ja koos olemine,“ sõnab Hedi Vilumaa. Oma 14 aastat tagasi surnud ema mälestuseks kasvab Hedi aias magnooliapuu, mis on just emadepäeva paiku õisi täis. 

„Emadepäev on püha. Kuna see on alati pühapäev, siis pean kirikuõpetajana sel aastal ja päeval kaks jumalateenistust. Seejärel koju pühadelauda! Meie kaks täiskasvanud last on sel ajal võimalust mööda ikka kodus. Surnuaiast käime läbi. Mingi tavatöö või argine toimetamine ei tule sel päeval kõne allagi,“ jutustab Hedi Vilumaa.

Liina Raudvassar

Emadepäev

Pärit Ameerikast, Eestis tähistati esimest korda 1922. aastal

Maikuu 2. pühapäeval emade ja vanaemade austamiseks 

Nõukogude perioodil ametlikult ei tähistatud

Taas alustati tähistamist 1988. aastal

Eesti Naisliit annab 1998. aastast sel puhul välja aasta ema tiitlit

Algusest peale on komme kinkida emadele ja vanaemadele metsa- ja põllulilli