Vaimsus on hariduse eeldus

Lapsi on jäänud väheks ja nendestki kasvab suur osa, nagu oleksid nad nõgesed prügikasti taga. Ainekeskse õppe tagajärjed annavad end tunda igal sammul, eriti maal, ning peegelduvad elupõletamises, hoolimatuses, ükskõiksuses, joomises, saamatuseski.

Ülo Vooglaid valutab südant hinnetele keskendunud kooli jätkusuutlikkuse pärast. Foto: Sirje Semm

Ainete õppimisele orienteeritud kool, milles inimeseks kujunemine oleks nagu tasuta kaasanne, vajab muutmist.
Lihtne on ühe hingetõmbega öelda, et oleme kõik ühiskonna liikmed ja samal ajal ka kultuuri esindajad. Hoopis raskem on üldistada, mis sellest tõigast tuleneb. Kuidas tuleks seda tõsiasja päev päeva kõrval elades arvestada ja mõtestada? Ning kui võimalik see on? Raske on tunnistada, et ei tea ega oska seda ja aru ka ei saa.
Eesti on mitmes mõttes raskelt ületatavas kriisis, aga peamine, mille mõju ulatub ka kõigisse teistesse kriisidesse, paljudesse asutustesse ja kodudessegi, on kõlbeline kriis.
Ei saa öelda, et väärtustest ei räägita ega kirjutata. Küsimus on muus! Selles, milliseid väärtusi oleks vaja hoida ja milliste pärast muretseda, milliseid väärtusi peaksid inimesed oma hinges kandma.

Keskseks väärtuseks saagu vaimsus

Just vaimsus on haritud inimeseks kujunemise eeldus. Paraku on paljudel puhkudel põhiliseks väärtuseks saanud hoopis raha, asjad ja karjäär mis tahes hinna eest. Veel peaks olema kesksete väärtuste hulgas oma ja teiste inimeste vabadus ja iseseisvus, Looja ja loodus, tervis, au, väärikus, südamlikkus, inimlikkus.
Peaks olema arusaadav, et ei saa haritud inimeseks pidada seda, kel on küll mitmesuguseid tunnistusi koolide ja kursuste läbimise kohta, aga inimlikku headust, hoolivust, heldust, andestust, usaldust ei ole tema juures märgata. Pahatihti näemegi, et inimesed on seadnud ennast rakkesse selleks, et vedada just vastupidises suunas. Ei piisa, kui väärtustest ja voorustest rääkida vaid mõne püha puhul ja möödaminnes.
Arutleme praegu hariduse üle ja nendime, et seda ei saa keegi kellelegi kuskil anda. Haridust ei saa ka võtta, osta, müüa ega vahetada. Anda saab paberi mingi õppekava kohaselt korraldatud õppe läbimise kohta. Nii ühiskonnas kui ka kultuuris on väärtused, normid, müüdid ja tabud, aated, huvid ja ideaalid, mis põimuvad inimeste hoiakuid ja suhtumisi, mõtlemist, tundmist ja käitumist mõjutavaks süsteemiks.
Mitmed Eestis tehtud uuringud on andnud enam-vähem sarnase tulemuse: umbes 70% inimeste normatiivsest käitumisest sõltub moraalist, umbes 20% sotsiaalsest kontrollist, mis toimub nii vahetult kui ka vahendatult, nt massiteabevahendite kaudu. Vaid 10% käitumisest sõltub administratiivsest kontrollist, mille teenistuses on igat liiki inspektorid, politsei, prokuratuur, kohtud ja vanglad, lühemalt öeldes: sunni- ja survemehhanismidest. Seega on küsimus ka moraalis.

Primitiivne inimesekäsitlus

Õpe Eesti koolis on korraldatud tehisrütmide kohaselt. Põhiprotsessiks peaks olema mitte õppimine või õppetöö, vaid lapse areng. Järelikult tuleks hoida ja tugevdada kõike seda, mis laste arengut soodustab, ja muuta, vähendada, ei, kõrvaldada kõik, mis arengut pidurdab või raskendab.
Praegune olukord, kus eesmärgiks ei ole seatud ei laste ega täiskasvanute areng ja haridus, vaid hindamine, testide-eksamite sooritamine, lähtekohaks õppekava, mitte sotsiaalne vajadus, ei saa mitte kuidagi imetlemise ja rahulolu objektiks olla. Teadmised on vajalikud, aga need ei ole veel haridus!
Ka teadmised koos nende kasutamise oskusega ei ole veel haridus! Teadmiste, oskuste ja kogemuste ühtsuses kujuneb kvalifikatsioon, aga mingil alal edukaks tegutsemiseks on kõrge kvalifikatsiooni kõrval vaja ka õiget orientatsiooni, tugevat motivatsiooni, laia silmaringi, tahet, huvi…
Kui lastevanemad ei pööra tähelepanu sellele, et lapsed muudetakse eneseimetlemist võimaldavate tulemuste saavutamise vahendiks, siis väärivad kaastunnet nii lapsed kui ka nende vanemad ja vanavanemad.
Ühtsuskooli printsiipide järgi tegeldakse selliste õppeainetega, mille omandamise korral oleks võimalik pääseda järgmisse klassi ja järgmisse kooli. Mis saab pärast viimase kooli lõpetamist või sel juhul, kui mingil põhjusel tuleb õpingud koolis katkestada? Seda ei oska ega soovi seletada mitte keegi.
Täiesti võimalik on korraldada lapse kasvukeskkond mitte ainult selliseks, et laps tahaks palju teada ja osata, vaid et ta tahaks aru saada ja uskuda, armastada ja olla armastatud, austada vanemaid, hoida elu ja ilu, hoolitseda nõrgemate eest, olla aus ja õiglane, puhas ja täpne…
Mis siis on see, mida on võimalik pidada hariduseks?
Haridus on õpetuse, kasvatuse ja kogemuse ühtsus, mis ilmneb valmisolekuna tegutseda otstarbekalt, õigeaegselt, süsteemselt, efektiivselt. Hariduse mõõduks on ettenägemis- ja äratundmisvõime.

Rahvuslikuks põhirikkuseks on anne

Õnneks on annet Maarjamaale jagunud ohtralt. Paljud on kujunenud üpris haritud inimesteks mitte tänu koolile, vaid hoolimata koolidest.
Iga inimene on mingil alal andekas! Hoidkem enda ja laste andeid, seda, mille poolest Looja on kellegi vastu helde olnud! Tuletame aeg-ajalt meelde laulusalmi, mille sügav sisu üha selgemalt välja paistab: «Oo, Eestimaa, oo, sünnimaa, kuni su küla veel elab, elad sina ka!»

Loodusrütmidest juhindudes

Taluperemeeste ja -naiste koolitus ei saa sarnaneda spetsialisti kui pelgalt palgatöö tegija koolitusega: peremehel-perenaisel on maaeluks vaja omandada süsteemne mõtlemisviis, vastasel juhul saab tööd palju ja aega jääb vähe, aga rõõmu ei olegi. Seda saavad Eestis lastele õpetada kahjuks enamasti veel vaid vanavanemad, ka vanematest on suur osa juba vääras õppes üles kasvanud.
Eriti sandis olukorras on praegu need Eesti maalapsed, kes tahaksid kasvada oma vanematele toeks ja suuteliseks jätkama vanemate ja vanavanemate elutööd. Ühel päeval peaksid nad olema võimelised inimest ja loodust, majandust ja tehnikat, energeetikat, organisatsiooni ja kõike muud talus olulist süsteemiks põimima ja tõusma tasemele, kus vanemad võiksid südamerahuga talu noore peremehe nimele kirjutada. Oleks see vaid nii lihtne, et kirjuta paberid ringi ning hüüa: «Tehtud!»
Mitusada aastat on Eestis teatud, et taluperemeheks kasvamine eeldab tünnilaua- ja ankruketiseaduse tundmist. Tünn peab vett vaid nii palju, kui kõrge on kõige madalam laud, ja kett peab nii palju, nagu peab kõige nõrgem lüli. Töörõõmu jagub maal kõigile, aga saagirõõmu vaid neile, kes tunnevad ja austavad loodust ja loojat, suudavad süsteemselt mõtelda ja aastaid ette arvestada.

Ülo Vooglaid
sotsiaalteadlane, haridustegelane