Vaikuse kõnekus jutustab

Kogedes üdini tungivat jahedust enda ümber
mõtlen, et kas Sa ikka kuuled mu häält.
Vaikus põletab poorides
nagu vastuseta jäänud armastus.
Otsin Su hõngu,
et lootus kõditaks ninasõõrmeid,
andes märku Su kohalolust.
Üksi oleme tulnud
ja üksinda kuulame vaikust.
Üksi kogeme jahedust
ja unistame soojusest…
Vaikuse kõnekus
vahel jutustab mulle tärkamisest
uude ellu,
jutustab vee voolamisest
ja sulamisest Kõiksusega.
Äkitselt viibin justkui
kaitsvas kookonis,
millest välja tulla ei tahakski.
Lootus kõditab
mu ninasõõrmeid –
lõppude ning alguste sulamisse ärgates
tundub,
et Sa vahel vist ikka
kuuled mu häält…
Tänan Sind selle eest!

Anna-Liisa Vaher