Käesolev suvi on Eestimaa kultuurikalendris olnud tavapäraselt sündmusterohke.

Juuni lõpul peeti Tallinnas noorte laulu- ja tantsupidu. Erinevais paigus toimuvad vabaõhuetendused, kus mängitakse ka algupäraseid uuslavastusi. Juuli viimasel nädalavahetusel võõrustas Viljandi järjekordset pärimusmuusika festivali. Samal ajal (29.–30. juulil) tähistati Eestimaa teises servas, Kuressaares ja Ansekülas tunduvalt tagasihoidlikumat sündmust, ilma milleta suure tõenäosusega ei oleks toimunud eespool loetletud üritused. Nimelt täitub käesoleval aastal 190 aastat pastori, kirjamehe, muusiku ja ajaloolase Martin Körberi (1817–1893) sünnist.

See Võnnust pärit andekas noormees sattus pärast TÜ usuteaduskonna lõpetamist tööle Saaremaale, olles esialgu Kuressaares kooliõpetaja, seejärel aga 30 aastat Põhja-Sõrves Anseküla pastor. Körber suutis lisaks tublile tööle hingekarjasena tegelda tulemuslikult ka teiste toona kiriku alla kuuluvate tegevusaladega. Kosusid nii kihelkonna koolid kui muusikaelu.

Laulupidude traditsiooni algataja

Laulupeod olid toona meie maal tundmatu nähtus. On säilinud küll teateid mitme mõisniku ühiselt korraldatud kontsertidest, ent laulupeoks neid nimetada ei saa. Körber võttis vaevaks ja viis Anseküla laululapsed 1862 esinema Kuressaarde. Seal edukalt õnnestunud kontsert andis talle julgust juurde ning 1863 viidi Salme ja Anseküla vahel paikneval Massinõmmel läbi esimene teada olev üritus, mida võib nimetada laulupeoks. Peol kõlas nii ilmalikke kui vaimulikke laule 30 ümber, peo üldjuhiks oli Körber ise. Kahjuks puuduvad laulupeo kohta täpsemad andmed, need hävisid suuresti koos Anseküla kirikuga oktoobris 1944.

Laulupidu ei olnud tänapäevases mõistes suur, lisaks Anseküla rahvale osalesid koguduste lastekoorid ja muud laulukoorid veel Kuressaarest, mujalt Saaremaalt ja paar koori mandriltki. Peol viibis külalisena ka Johann Voldemar Jannsen. Vaatamata osalejate suhtelisele vähesusele oli peo läbiviimine toonastes küllaltki vaestes oludes, puudulike transpordi- ja sideolude kiuste suursündmus. Just sealt – Ansekülast – sai ka Jannsen julgustust kuus aastat hiljem Tartus I eesti üldlaulupidu läbi viia. Ning sealt edasi on laulupidudest saanud eestluse üks kandvamaid traditsioone, mis on kõigile ajaloo keerdkäikudele vaatamata püsima jäänud.

Viljakas pinnas vaimsusele

Kahjuks ei ole seni seda sündmust kuigi laialt teadvustatud. Kooliõpikuid uurides tuleb siiani välja ikkagi vaid laulupidude traditsiooni algus 1869. aastast. Kuid tegelikult on see juba teine suuremat hulka erinevate paikade lauljaid ühendanud sündmus. Oleks viimane aeg see viga eesti ajalooraamatuis ja rahva teadvuses parandada.

Ehkki Körberi-aegne Anseküla nagu suurem jagu muudki Sõrvemaad hävines II maailmasõja ajal, elab tema külvatud vaimsus kohapeal edasi. Lauljaid ja kodu-uurijaid on siin tänapäevalgi suhteliselt rohkem kui mõneski muus Eesti maakohas. Ka mujale elama siirdunud sõrulased teevad kõik, et säilitada side kodupaigaga. Jõudumööda rajatakse uut Anseküla kirikut.

1997 loodud Martin Körberi Selts on kogunud ja üllitanud Körberi laululoomingu viies kogumikus «Saaremaa kuldnokk». Ning iga aasta juulikuus peetav Anseküla kaasaegne laulupäev oli sel korral juba seitsmes. Eks see kõik aitab kaasa lähiminevikus rängalt räsitud paiga taassünnile, kuid seejuures ei saa unustada, et väikene Anseküla on üks paik, kust algas tänapäevase eesti kultuurrahva sünd. Rahva, kes küll arvult väike, ent vaimult suur.

Kristjan Valge