Vahepäevad. Värska laht

Mahe, kuiv ja kevadise kulu karva kõrgus õhuvald lahe kohal. Vaade kandus hõljumi sügavusteni, rändas otsivalt veelgi kaugemale ja tõmbus mõtiskledes tagasi. Veeväli võbeles, loksus tasa. Peegeldav veepind läikis siiasamma kalda alla välja, aga vee peal ei käinud ma peaaegu kunagi – või kui, siis koos Romanniga, kes paati tundis. Olin kasvanud sisemaa tasaseis paigus, ei tundnud paadisõidu tõmmet. Kaskedega liivaselt künkalt oli jätkuvalt avar vaade loiult säbrutavale veepeeglile.
Tiina tuli: «Mis teed?»
«Midagi. Laman ja vaatan. Üle kõige meeldib inimestele lihtsalt vedeleda. Nagu saavad, nii jälle lösakil. Samuti mina – olelen mitmendat päeva. Tead, mis ma täna mõtlesin?»
«No mis?»
«Vaata seda järve siin. Või seda lahte noh. Vaata, üks külg meie elust on kogu aeg kinni. Pool täisringist on kinni. Me ei lähe ju kunagi vee poole, vaid ikka ainult maa poole, kui me üldse kuhugi minna tahame.»
Tiina kohendas tuleaset ja vaatas üha järvele. «Värska laht.» Ta ohkas.
Kohapealsed ei nimetanud omasid asju nimepidi. Veidrat kõla tundsin Tiina ütluses. «Kas sa Venemaale lähed?» küsis ta.
«Venemaale? Vist mitte. Pihkva oblastis on samasugused võsametsad ja igavus. Teha pole tühjagi. Ja varsti pole süüa ka. Ma pigem väldin Venemaad. Ütlesin, et üks külg meie elust on kinni. See Venemaa külg võibki kinni olla.»
«Kas sa Austraaliasse lähed?» küsis Tiina lootuses, et ehk looder end liigutama hakkab.
«Võib-olla. Kui üldse kuhugi minna, siis ma olen mõelnud, et hästi kaugele, ja mitte enam tagasi tulla. See hips-hops edasi-tagasi käimine mulle ei meeldi. Häda see, et me ei tea sellest Austraaliast midagi, mis hädad seal jälle on. Hädadeta olemist pole aga kusagil. Ja sügav tõsi see on, et ega me lõpuks ei lähegi kuhugi. See harjunud ümbrusest lahtirebimine on…»
«Siis peaks sõda või midagi veel hullemat tulema,» lõpetas Tiina mõtte.
Taago tuli. Kõrgemalt künkalt oli näha, kui tume Passat mööda loogelist teed talu juurde sõitis. Taagol oli siis vaheaeg kahe reisi vahel.
«Piisab sellest, kui poeg Venemaale käib. Mis mul sinna enam minna,» kostsin.
«Kus on noortel meestel alles amet – kütusevedu autopaagis üle piiri.» Tiina natuke tõstis tooni: «Ei saa ju nõuda, et kui ta piirile ilmub, siis paagi tühjaks pumpab. See pole loogiline.»
«Eks ta veider ja kummaline on. Kes seda kunagi oskas ette näha, et nüüd käib siin terve majandusharu – bensuvedu. Meie nooruses ei olnud selle koha peal, kus piiripunkt, mitte midagi. Me käisime Soonvaldi Mairega maasikaid korjamas pervede pealt tee kõrval.»
«See piirikaubandus käib igal pool maailmas, kus on riigipiir ja erinevad hinnad. No kujutad ette: kusagil on Kolumbia ja Venetsueela piir ning tõmmud tegelased askeldavad vilkalt põõsastes. Eks neile tundub see ka väga imelik, et sirgel asfaltteel on mitusada autot rivis ja mehed lihtsalt tukuvad masinates.»
«No mis sa teed: elu on säänne! Taagol tööd ei ole sellelgi nädalal?» päris Tiina.
«No kus teda siis on? Tööd ei ole ega tule. Punkt. Tasustatavat tööd ei ole. Tööd võid ikka teha, aga selle eest ei maksta. Noored astuvad kutsekooli uksest välja ja kohe otsejoones tööbüroo uksest sisse – töötuna arvele võtma.»
Tiina ei tahtnud tükk aega enam rääkida, mõtles.
«No kuule, ütle,» alustasin sügava hingamisega, «kas praegu on vahepäevad mineviku ja tuleviku vahel? Kas praegu on sellised vahepäevad, kus me ei suuda midagi teha? Kas praeguste päevade ülesanne ja eesmärk on ainult meie keha ja mõistus alles hoida, et ehk tulevikus me hakkame midagi tegema? Kuidagi väga tundub nii selle haige ja nõrga olemise sees.»
«Sa küsid ka nii keerulisi asju ühe naisterahva käest. Filosoofia oli minu jaoks juba koolis ületamatu tume värk. Miks sa kuhugi instituuti tööle ei lähe, endal säänne pea otsas, nagu sul on. Seal saaksid oma filosoofiat ajada.» Tagasihoidilkult kooliks nimetas Tiina arstiteaduskonda.
«Mure vaevab hinge taevaõhku vaadates,» sõnasin. «Seisan siin tuleaseme künkal, tuuleõhud liiguvad ümber pea, aga hinges on vaev.»
«Mis vaev?»
«Vaev see, et me ei suuda midagi teha. Igapäevased hädapärased toimetused rähkleme kuidagi läbi, oleme surmani väsinud pealegi, ja midagi uut me luua ei suuda. Päevad lähevad päevade järel, aga tehtud ei saa nagu miskit. Kakskümmend aastat elust on kahanenud pisikeseks käkraks nendes igapäevastes ringijooksmistes. Kas me üldse kunagi suudame veel millegi tõsisemaga tegelda?»
«Töö juures ma tunnen kurvalt sageli: saaks vaid selle päeva kuidagi üle. Viskaks selle päeva koormad maha. Saaks natuke magada. Mälu pole juba kaua. Miski meeles ei püsi. Mis silmist, see läinud. Organism, kui ta vähegi saab, laseb kohe lahti kõigest ülearusest,» kurtis Tiina.
«Sõjaväes oli niimoodi, et saaks vaid selle päeva kuidagi üle. Põhiline mure sääl, et meie valvekorra ajal midagi ei juhtuks. Siis saaks jälle natukene hingata. Kas see on normaalne, et meil on siin nagu sõjaväes: saaks vaid selle päeva kuidagi maha?»
«Maailma hullumajas ei ole normaalseid asju.Mariina ütleb meie asutuse kohta iga päev: hullumaja, korpus viis.»
«Taago siin kaebleb: hädaabitööd ja hädaabitööd. Kohalik väljend. Et muud ei ole kui üks häda ja abi. Muid töid üldse ei tehta.»
«Täna on meil sinuga veel üks hädaabitöö. Kuidas see mul küll meeles püsib: porgandivaod on vaja aias sisse ajada ja porgandid maha külida.» Tiina rõõmustas pilgates.
«Lõuna-Euroopa maades, nagu näiteks Hispaanias, pidi olema esimene sõna, mis sa seal selgeks õpid, homme. Et kõik asjad toimuvad neil homme, täna ei tehta midagi. Lihtsalt elatakse ja oleletakse päikese käes; kui sa oma jutuga lähed, siis lihtsalt segad neid. Homme – kähvatakse.»
«Nojaa, homme ütleb jälle homme ja nii edasi,» soostus Tiina jutuga.
«Tõin selle ette kui naljatera, aga tegelikult on asi kurb. Tohutud laenud on nad võtnud tuleviku peale. Inimeses püsib kinni tundmus, et homses on alati kõike rohkem; küll järgmisel aastal jagub laialt raha, aega ja rõõmu.»
«Ja tegelikult on homme samasugune niru päev nagu täna,» jõudis Tiina must ette.
«See helge homne on üks nõidus ja pettus, mis inimesi eksitab ja rajalt kõrvale veab. Üks vana kirikuõpetaja rääkis mõistujutu saatana kõige kavalamast plaanist. Saatan mõtles välja ja rääkis inimestele, et austage jah Jumalat. Täiesti õige! Jumal on kõik loonud ja armastab teid igal päeval suure hellusega. Kiitke ja ülistage Jumalat nagu jõuate. Tehke kõik täpselt Tema sõna järgi. Aga hakake homme pihta! No täna pole veel vaja, täna vaatame veel kuidagi nii vanamoodi… aga homme, küll siis jõuab.»
«No mis sa arvad, kas hakatakse siis ka homme pihta või? Jumalat kiitma ja ülistama. Millega meie homme, maikuu viimasel päeval võiksime pihta hakata?»
Muigasin: «Homne leib on samasugune nüri ja pisut kuiv kui tänane. Ära ütle 31. mail, vaid homme. Küll me homme… Tegelikult me kaldume teemast kõrvale, naljatlused ei aita ja mure tegematajätmise pärast püsib.»
Taago sõitis talu juurest minema. Nähtavasti oli ta jõudnud süüa ja paagi tühjaks pumbata. «Nüüd on juba õhtupoolik, hea kui saab keskööks tagasi. On poisil niigi palju tegevust, et kaks korda ööpäevas Venemaal käia,» sõnasin.
«Taago ja Marvi ka nii tülitsevad ja särisevad omavahel. Ei tea, mis neil sest elust ka niimoodi saab,» ohkas Tiina.
«Vaata, ma olen ka tahtnud sellest sügavamalt rääkida, aga mis minagi oskan. Või millal me üldse saamegi omavahel rääkida? Toas käib kolm möla korraga: ahmitakse süüa ja vahitakse uksepiida tagant teise silmaga telekat. Omavahelise rääkimise aega ei jäägi, reklaamipausi ajal küsid kiirustades homsete plaanide kohta. Mulle teeb küll muret see omavaheline tülitsemine, aga ma olen viimasel ajal võtnud joone, et olen vait või ühman midagi hästi napilt.»
«Päris vait olla kah ikka pole õige. Sina kui isa peaksid nendega rääkima,» nõudis Tiina.
«Ma ei tea, mida ma räägin? Vaikuse soov on justkui kusagilt minusse valatud. See on ehk püha vaimu and. Alandlikkust on vaja, tasadust ja leplikkust. Sõnade särin ei kustuta tuld, vaid puhub leeki veel üles. Kõik läheb niigi mööda, kas sa tülitsed või suudad taltsaks jääda. Parem juba leppida ja vaiksel moel edasi kesta,» kõnelesin taas.
Tiina muutis natuke kurssi: «Vaata, on inimesi, kes kohe tõmbavad ebaõnne külge. Et meie omad ometi sellised ei oleks!»
«Tõesti, mõned inimesed tõmbavad ebaõnne külge. Mis selle Parve perega kõik juhtunud on… Siit vaevalt paar kilomeetrit eemal. Kuidas seal kõik nii viltu ja kõveraks on läinud… Aga minu mõtlemise järgi – ega selles suhtes ei annagi midagi teha. Õnn ja ebaõnn on loterii.»
«Küll mina olen seda mõelnud ja peljanud, et mõni koht on kohe selline õnnetu,» kordas Tiina oma.
«Eks õnnetutele inimestele lisaks on halvad elamise kohad, aga mis me sellest,» tahtsin teist juttu teha. «Vaata, õrn maikuu on käinud üle maa. Mets suures rohelises ja rohi mõnes kohas põlvini. Kuldnokal on pojad väljas, kast säutsumist täis. Näed, linnud hüplevad rohu seest üles ja otsivad midagi. Pilvepallid künnavad sooja siniõhku – kas tunned magusa hingamise hoovust. Sinirohelised päevad tulevad ja lähevad väga kiiresti. Tahaks kusagilt kinni võtta, tahaks mõne töö pihku haarata, aga mida ma suudan korraga kesk seda sooja taevaalust? Seisan kui ohmu ja vaatan vaid ilma.»
Värska laht loksutas endiselt kergeid laineid. Olime veepeegli ja järvelevaate vahepeal ära unustanud. Siis rääkis Tiina: «Minu meelest on olemas heledameelsed ja tumedameelsed inimesed. Meie Mariina… kuidas ta kätes kõik lendab nagu vaht lainetel. Endal ka heledad juuksed… Aga samas Irje, niu-näu, minul on nii vähe raha, kõik on tume ja vastik. Nagu mutt mullaaugus, ausõna!»
«Unistan minagi lahtise meelega inimestest enda kõrval, kes oleksid nõnda avatud kui värskendavad tuulehood Värska lahe kohal. Aga enese avatuna hoidmine on ülimalt riskantne. Siis sa oled kõige kergemini rünnatav. Kui lahti riietume ja voodisse läheme, paneme ukse kinni ja koerad on väljas, et meid ei saaks abitus olekus kohe rünnata. Olen igati tänulik, et meie kui vanem põlvkond ei lähe internetti ennast esitlema ja välja pakkuma. Kunagi ei tea, kes selle Maikellukese taga seal on. Avatud ja hea olla lihtsalt ei saa. Seda kasutatakse kohe ära,» lõpetasin rõhuga.
«Jah, võilillgi tõmbab pilvise ilmaga õie kokku. Olen imestanud väikese taime tarkust. Inimene peaks taimest targem olema,» kõneles Tiina.
«Võilille järgi mõeldes on inimeste päev kogu aeg pilves. Nupp kinni, millal ka ei vaataks.»
«Sa unistad heleda meelega naisest?» õrritas Tiina.
«Unistan lahtise meelega naisest, kes lehviks kui vaba vaim vetevoogude kohal. Hele meel heliseb kui laul. See on kuldaväärt.»
«Miks jälle naised! Naised käivad meil tööl, peavad perekonda üleval ja siis peavad veel helevalgelt laulma ka.»
«On jah meil naisteühiskond, ametnikkond koosneb naistest. Kuhu vaid sisse vaatad, jälle naised istuvad. Naisteametid on püsivamad kriisiajas. Me vaidleme siin nagu helge homne ja tume tänapäev. Jälle jõudsime selleni välja, et pole kahte ühtmoodi mõtlevat inimest, rääkimata kahekümnest.»
«Tead, see igapäevane saast, sodi ja praht ei lase olla ei heleda, lahke ega avatud meelega. Mõni päev selle rabelemise sees ei mäleta oma nime ka enam,» kostis Tiina ohates.
«Unistada ju võib, kui sinivalged maipäevad hellitavad maad ja vett. Mõnikord tunnen: milleks, milleks, milleks? Läheks kuhugi kaugemale ära. Kommuun metsas – kes tahab tulla?»
«Meie ei lähe kuhugi,» oli Tiina karm kui igapäevane nüridus.
«Säästumarket ja Eesti kroonid hoiavad lõa otsas. Olgu kui tahes kitsas, Säästumarketist saab süüa osta, ja vaatame selle päeva jälle üle.»
«Puhkus lõpeb; vagusid aiamaale veel ajada. Missugune see juunikuu tuleb? Terve suvi nühi jälle seda töölekäimist. Ma ei taha kohe.» Tiina kurvameelsus mõjus minugi tujule.
«Puhkus on sinu vahepäevad. Mõtled, et küll ma nüüd teen, aga… Ei haaranud päevadel sarvist kinni.»
«Vanemas eas läheb see aeg kuidagi eriti kiiresti. Varsti pool aastat läinud nagu õhk – ja mis me saanud oleme?»
«Nii on. Selle mulisemise ja möla sees on aeg võib-olla ainuke argument, mis loeb. Kindel on vaid see, mis on mööda läinud. Seda enam muuta ei saa. Kümme aastat on esimene väike argument, millega esineda,» sõnasin.
«Siis on meil sinuga mõlemal umbes viis ja pool argumenti.»
«Missugune see juunikuu jälle tuleb, küsid. Ühe päeva, nädala, kuu, aastaga on nii, et need kujunevad. Igal neist on sisseminek ja väljatulek, on oma ümbrus. Möödaniku kuud saadab tema värv ja tunne. Kuidagi kena on ütelda – august 93, maikuu 82… Mõni mälukild sealt teeb sisemiselt soojaks.»
Tiina jätkas: «Toas on üks ema pilt, kus ta toetub seljaga vastu kaske ja vaatab kõrvale. Selle taha on tindiga kirjutatud september 1955. Olen seda pilti vaadanud ja pööranud mõlemat pidi.»
«Kas nad siis olid juba Leonhardiga abielus? Siis hakkasid sina tekkima. 55. aasta sügis… Mida me sellest praegu teame? Oli see vihmane ja tusane või oli seal ka päikesehelgust?»
Vastamisega jäime mõlemad hätta, sest meid siis veel polnudki. Värska laht säbrules ja läikis kaugele. Kusagil pilvede õhus aimus juuni 2010. Mure tühjade vahepäevade pärast tegi süngeks.
Rannar Susi