Vaevalised aastad filmilindil

30. jaanuaril esilinastus dokfilmide festivalil „Matusepäevikud“ eestlaste elust Torontos. Filmi keskmes on üksindus ja surm kui vaimuliku igapäeva kuuluv.

Piiblis öeldakse, et meie elupäevi on seitsekümmend aastat, ja kui keegi on tugev, kaheksakümmend aastat, ja parimal puhul on need ometi vaev ja häda; sest need mööduvad kiiresti ja me läheme lennates ära! Surma teema, eriti aga abistatud enesetapu teema, on viimasel paaril nädalal ühiskonnas teravalt esile tõusnud. Uus, äsja linastunud dokumentaalfilm „Matusepäevikud“ on ekraanile jõudnud just kui õigel ajal.
Filmist jagas mõtteid üks selles osaleja, Toronto Peetri eesti kogudust teeniv Mart Salumäe, kes parajasti Eestis viibis. „Surm ja usk, elu ja eksiil. Üksinduse ja surmaga tegelemine on väikekoguduse vaimuliku igapäev. Küpses eas võõrasse kultuuri istutatud hingehoidja on ka ise sageli väga üksi“, tutvustatakse filmi festivali programmis.

Teine pääsuke
Filmi valmimise lugu meenutab Johannes Pääsukese lugu ja filmi „Retk läbi Setumaa“ (1913). „Matusepäevikute“ režissöör ja operaator on Marko Raat, filmi produtsent Ivo Felt. Mart Salumäe ütleb, et Kanadas käidi eestlasi filmimas seitsme aasta jooksul. Marko Raat ongi viimased kümme aastat loonud Eesti Rahva Muuseumile audiovisuaalset sisu, aga lavastanud ka mitu filmi. Ivo Feldi viimastest filmidest on nimetada „Mandariinid“, „Võta või jäta“ ning peatselt kinno jõudev „Tõde ja õigus“.
Filmi n-ö peategelasteks sattusid vaimulikud Mart Salumäe, Kalle Kadakas ja Jüri Puusaag. Üles võeti igapäevaelu: jumalateenistusi, ristimisi, ansambli proov, peaasjalikult aga suremise, matmise ja hingehoiuga seonduvat. Materjali kogunes 300 tundi ja sellest sai pooleteise tunni pikkune dokumentaalfilm.
Filmil on ka teine tasand: kolm vaimulikku oma nõrkuste, tugevuste ja voorustega. Kõige kauem on Kanadas teeninud baptistipastor Jüri Puusaag, kes lahkus Eestist 1990ndate alguses, Kalle Kadakas teenib Ottawa Pauluse kuulutuspunktis ja võõrsil elatud aastaid on 14. Mart Salumäe läks 2010 Kanadasse pooleks aastaks, aga on 2011. aastast seal alaliselt ja naerab, et ajutised asjad on kõige püsivamad.
Film algab kaadriga, kus Mart Salumäe on surija juures. Filmis on ka helgemaid noote. Nii on lõpukaadris kasutatud 1950ndate keskel filmitud leeripüha. Koltunud ja tuhmunud filmilindil on näha, kuidas just kui läbi udu tulevad valgetes kleitides leerilapsed altari ette. „Ilus südamlik lõpp. Vahepeal saab nalja ja nutta ka,“ võtab Mart Salumäe filmi kokku.
Ta ütleb, et eutanaasiast ei ole filmis juttu, aga paratamatult liiguvad mõtted sellele. Ja meenutab Mihhail Lotmani mõtet, et nii kaua kui inimkond on elanud, on ta püüdnud luua igavese elu eliksiiri, aga ainus, mida on suutnud, on lõputu raugapõlv. Filmis joonistubki välja, kuidas Jumalalt õnnistusena saadud pikka iga on vahel väga raske kanda.

Muutunud tegelikkus
Tänapäeval on muutunud matusekultuur. Mõni inimene elab üle saja aasta, tema lapsed võivad olla haiged, dementsed või surnud. Neist ei ole enam matuse korraldajaid ja lapselapsed, kes mäletavad oma vanaisa ebaadekvaatsena, ei tunne lahkunuga lähedast suhet. Nii otsitakse uusi lahendusi. Heal juhul tuuakse tuhk Eestisse, selgitab vaimulik.
Salumäe ütleb, et Peetri koguduse hingekirjast lahkus möödunud aastal 58 inimest ja temal oli toimetada 45 matust. Mõne inimese matust pole veel toimunud ja võib-olla ei toimugi. On olnud juhtumeid, kus inimene on andnud teada, et ta ei soovi matust. Salumäe meenutab, et mattis hiljuti inimese, kelle füüsis arstide hinnangul võinuks veel aastakümneid vastu pidada. Aga kiiresti progresseeruv haigus andis märku, et peatselt sõltub tema elu täielikult kõrvalisest toest. Nii oli ta teinud otsuse vabatahtlikult elust lahkuda. Kanada seadus võimaldab seda. „See on keeruline otsus ja tekitab palju küsimusi, aga pean seda õigeks, kui inimene on nii otsustanud,“ ütleb vaimulik ja soovitab kirikul korraldada diskussioon abistatud enesetapu teemal.
Rita Puidet