Vabatahtlikult. Mille sunnil?

Vabatahtlikku panust on läbi aegade peetud ühiskonna üheks suuremaks, samas ometi varjatud potentsiaaliks.
Nõukogude-aegses kirikutöös sai vabatahtlike abiga tehtud enamik ülesandeid (muusikaprojektidest hoonete ehitamiseni) ning keegi ei pidanud seda imelikuks või ülekohtuseks. Pigem loeti taolist võimalust eesõiguseks ja sageli oldi ülesannet täites valmis riskima – sattuma nõukogulike ülemuste silmis halba kirja.
Tõeliselt pühendunud
Eesti taasiseseisvumisega kaasnenud elupinge tõus hakkas peagi tegema korrektiive seni loomulikuks peetud vabatahtlikkuse praktikas. Järjest sagedamini võis ja võib kuulda kurtmist, et kõige eest küsitakse nüüd raha; raske on leida tõeliselt pühendunud inimesi; väheseid saab usaldada. Inimestel ei jätkunud enam aega ega energiat, rahast rääkimata. Kõik võitlesid ellujäämise eest.
Muutuv vabatahtlikkuse traditsioon tõstatab jätkuvalt küsimusi. Millised on praegu vastastikused ootused ja nende täitumine? Mis kutsub ja motiveerib? Kes ja kui palju peaks vastutama? Millal on tegu kuritarvitamisega? Kes on andja ja kes saaja?
Mis väärib selles traditsioonis edasikestmist, kus oleks vaja teha korrektiive?
Tundub, et ka praegu on suurimaks motiveerijaks missioonitunnetus ja inimese sisemine soov anda Jumalale. Too igatsus haakub visiooniga, mis andjat innustab ning leiab parima praktilise väljundi konkreetses tegeluses. Just visiooni sõnastamine ja saavutatavus omab võtmerolli.
Liigne üldsõnalisus eesmärkides on vilets motiveerija, veelgi halvem on, kui puuduvad ajaliselt ning tegevuslikult konkreetselt sõnastatud valikuvariandid.
Et ei väsiks
Soovides vabatahtlikkusele panustada, võib suurimaks komistuskiviks saada kehv administreerimine, mis sisuliselt raiskab pakutavaid ressursse, aga samavõrra ka puuduv tagasiside, kus panustaja toimimist ja nägemust ei väärtustata. Kahepoolses suhtluses aga on mõlemal võimalik rikastuda.
Puudulik koolitus on järgmine pettumuste tooja ning selle kõrval hirm (või kogemus) kuritarvitada inimese missioonitunnet. Andjale on oluline teada, mil määral aitab tema panus teostada visiooni. Ta vajab kindlust ajaperioodi sobivuses, tugistruktuuride kasutatavuses ja et ta saab ise määrata panuse suuruse, et ta väsides või võimaluste muutudes ei pea süütundega lahkuma.
Isegi inimesest, kes kahtleb oma võimetes, võib kujuneda pikaaegne toetaja, kui talle jääb vabadus liikuda ühelt ülesandelt teisele oma suutmise rütmis, kui talle jääb teadmine, et teda väärtustatakse ning rõõm sellest, mida ta on suutnud (koos teistega) korda saata.
Tõsiseltvõetavus on omakorda vabatahtliku vabaduse piiritleja, sest konkreetselt väljendatud usaldus ei lase kergekäeliselt ülesannet pooleli jätta, öeldes, «ma mõtlesin ümber» või «tegelikult ma ikkagi ei saa».
Innustus ja takistus
See kõik asetab organisatsioonile suurema vastutuse kui esmapilgul tundub ja selles mõttes peab organisatsioon andma enam kui vaid töökutse. 24. jaanuaril toimunud Avatud Piibli Ühingu vabatahtlike konverentsil reastasid (valdavalt noored) osalejad vabatahtlike ootusi järgmiselt: konkreetsus, koolitus, suhtlus teiste vabatahtlikega, usaldus, innustus, kinnitus (kogemus), et oled osutunud vajalikuks.
Vabatahtlike komistuskivina nimetati eesmärgi kaotust, vähest pühendumist, vastutustundetust, ajakasutust, teiste mitteväärtustamist, egoismi, uhkust, alaväärtustunnet, argust, liigset kriitilisust ning andeksandmatust.
Piibel manitseb kõiki kasutama Jumala kingitud ressursse hea majapidaja kombel. Kui vabatahtlik annab oma panuse «otsekui Jumalale» ja organisatsioon võtab pakutu vastu kui «Jumala oma», siis see kõrgem vastutus peaks mõlemad tegema piiritundlikuks.
Jumala juhtimisel
Jumal ei saa õnnistada kurnajaid, aga Talle ei tohi ka haltuurat teha. Kui eneseteostuse asemel «sunnib meid Kristuse armastus», jääb meile rohkem vabadust. Üks konverentsi peaesineja, mag Ingmar Kurg sõnastas lahknemise punkti, öeldes, et on vaid kahte liiki kaastöölisi: need, kes leiavad koguduses eneseteostuse (identiteedi turgutamise) võimaluse ning lahkuvad siis, kui ei saa end enam realiseerida. Ja teised, kes on Jumalat kohanud nii lähedalt, et on andnud kogu oma elu Jumala teenistusse ega sea omapoolseid tingimusi.
Tasu tehtava eest on alati suurem, kui inimene oskab planeerida. Vabatahtlikkuse traditsiooni (ümber)kujundades loome väärtust tervele ühiskonnale inimeste näol, kes tahavad ja oskavad anda tasu nõudmata.
Avatud Piibli Ühing tahab siinkohal tänada veelkord kõiki, kes selle töö raames on tasu ootamata olnud nõus rõõmuga andma.
Mari Vahermägi