Vabandage, kas te tahate minuga kõnelda?

Päike kuldab jalgteed. Emajõe vesi sillerdab. Rästad on kogunenud kaldaäärsetesse pajudesse ja kädistavad kooris. Mootorpaat lõikab Emajõe vaikse pinna pooleks, sillerdus pudeneb koost…
«Vabandage, kas te tahate minuga kõnelda?» Märkan, et olen jõudnud pingini, üheni neist, mis on jõeäärse jalutusraja veerde väsinute jaoks pandud. Seal istubki keegi väsinu, hoides ühes käes õllepurki, teises hõõgub sigaret. Astun talle sammukese lähemale ja ütlen eneselegi üllatuseks: «Tahan küll.»
Vaatan seejärel noore mehe sõrmede vahelt tõusvat suitsu ja ütlen, et mulle ei meeldi suitsu lõhn. Mees vabandab, kustutab sigareti ja pakub enda kõrval mulle istet. Püüan näha tema nägu, kuid pikad sorakil juuksed varjavad seda. Ta ohkab sügavalt. «Ma olen omadega puntras,» ütleb mu kaaslane ning püüab juukseid näolt tõrjuda.
Tuul toob need peagi tagasi ja peidab ta justkui üleni nendesse. Mees jätkab: «Ma tean, te peate mind jätiseks. Aga ma ei ole seda! Mul on kodu ja naine ja tütar…, aga ma ei saa koju minna…» Järgneb pikk pihikõne.
Mulle tundmatu noor inimene on muutunud sedavõrd mind usaldavaks, et kallab kogu oma hingevalu mulle välja. Arvan siiski, et seda teeks ta ka siis, kui minu asemel oleks keegi teine juhuslik peatuja.

Kuulan teda ja mõtlen endamisi: olen ju ikka palunud, et Jumal kasutaks mind tööriistana Oma Riigi ehitusel. Kas ma olengi nüüd sattunud ehitusplatsile? Vajan tarkust taevast ja Jeesuse armastust, et suudaksin seda õnnetut inimest aidata.
«Kas sa usud, et ma ei ole halb? Räägime «sina»,» teeb mu kaaslane ettepaneku. Nõustun ja ütlen, et usun. Järgneb põhjalik enesekaitsekõne, mis kipub kalduma ikka ja jälle pinnu otsimiseks teise silmast.
Katkestan pikale veninud pihtimuse ja küsin otse: «Kas sa Jumalat usud?» «Ei! Ei usu!» vastus justkui purskub tema hingepõhjast. «Ma olen realist. Ma usun ainult iseennast. Kõik valetavad…» Suure ringiga jõuab ta maailma loomise juurde ja selgitab mulle mõistmatule darvinismi teooriat, mis mind tõeliselt üllatab. Olin ju minagi kord sedasama nn tarkust õppinud. Nüüd üllatab mind, kui uskumatult rumal see on! 
Mõtlen endamisi: mismoodi saab see olla teadus? Oma vestluskaaslasele aga avaldan tunnustust tema argumenteeritud ja põhjaliku loengu eest ning lisan, et kuigi meil on erinevad arusaamad Jumalast, ei välista see Tema olemasolu. Kuid mu kaaslane teab, kuidas asjad on, et kõik on juba ammuilma selge ja et kõik on miljardite aastate pikkune lugu. «Siin ei ole enam midagi uut ja Jumalat ei ole keegi avastanud. Inimene on siin ühe elu ja siis ühel päeval tuleb surm ja ta sureb ära,» arutleb ta enesekindlalt.
«Ütlesid, et tuleb surm ja inimene sureb ära, aga kas sa tead, kuhu ta siis läheb? Sa ju nõustud, et surm ei ole lõpp? Et surm on lävepakk?» Minu üllatuseks on ta sellega tõesti nõus, kuid teab, et on palju, miljardeid võimalusi, kuhu saab siis minna, kui siit ilmast lahkutakse.

Jutustan talle loo oma isast. «Minu isa oli 91aastane, kui siit maisest elust ära kutsuti. Ta oli jäänud nõrgaks ja viletsaks, oli viimased nädalad rohkem toas ja voodis. Ema kutsus ta juurde kirikuõpetaja, sest ta ei olnud kogu oma elu vältel kirikus käinud ja Jumalat ei olnud tema jaoks olemas. Aga aeg, mil tuleb Jumalaga kohtuda, hakkas lähenema. Kirikuõpetaja esitas mu isale sama küsimuse: «Sa oled juba eakas ja kord tuleb siit niikuinii lahkuda. Millal, seda ei tea keegi. Aga kui tuleb minna, siis kuhu? Kas sa tead?»
Isa ütles, et ei tea sellest midagi. Kirikuõpetaja valgustas teda, et on vaid kaks võimalust: kas Jumala juurde taevasse või igavesse tulle põrgusse. Rohkem võimalusi ei ole. Isa teadis, et ta tahaks taevasse, aga ei teadnud, kuidas sinna saab. Kirikuõpetaja rääkis, et veel ei ole hilja. Tuleb vaid oma elu üle anda Jumalale, saada nn Jumala lapseks, ja siis ootab taevane Isa oma lapsi, ka kadunud poega koju.
Pool aastat hiljem, kui saabus lahkumine, oli isa haiglas. Olin tema juures ja julgustasin teda, et ta ei kardaks, sest inglid tulevad järele ja viivad oma kätel taevasse… 
Isa ütles: «Ei karda! Nad juba käisid siin, tundsid mind ja ajasid hääd juttu! Nad olid väga ilusad, kõrged, valged ja puhtad ja laulsid väga ilusti. Too väike must ka tuli, seisis ukse juures ja ajas hambaid irevile. Oli põlvepikkune ja väga hirmus. Aga inglid ütlesid, et ta ära läheks, sest nemad tulid mulle järele. Ja too must lahkuski.» Kuus päeva hiljem kustus vaikselt mu isa eluküünal, ta lahkus, naeratus näol.»

«Põnev lugu,» nentis mu kaaslane ning jätkas: «aga mul on teist kristlastest kahju! Te elate nagu mingi mulli sees. Teile räägitakse ja te kohe usute. Kirikuõpetaja räägib teile, et must on valge, ja te usute. Teil puudub võime ise oma peaga mõelda. Ma ei ole kunagi kirikus käinud ega lähe ka, aga ma tean, et kirikuõpetaja kantslist loeb Piiblist mingit müstikat ja te olete kõik justkui nõiutud. Massipsühhoos, ütlen ma selle peale,» on mu vestluskaaslane endiselt põhimõttekindel.
«Jah! Selles on sul õigus, et lugu minu isast, mille sulle jutustasin, on põnev. Ja see ei ole muinasjutt, vaid tõestisündinud lugu, mille tunnistajateks me koos oma ema ja tütrega olime.»
Tahtsin veel jätkata, et massipsühhoos ei kuulu evangeeliumi kuulutamise juurde ja niisugust metoodikat ei tahaks ka Jumal üheski tema nimel tegutsevas koosluses näha. Aga mu vestluskaaslane katkestas mu mõttelõnga ja küsis, kas ma tõesti seda usun, mida kirikus räägitakse.
Usun. Ja püüan seletada, et kirikust tähtsam on ikkagi Jumal. Ja et see on tähtis, mida Jumal meist arvab, mida tema meile räägib. Kuidas tema meid näeb? Ta ju niikuinii näeb! Keegi ei saa tema eest end peita, sellist paika maa peal ei ole, kuhu Jumala eest saaks varjuda. Maksab ikkagi suhe 1:1, mina ja Jumal, mitte mina ja kirik, mitte kristlane ja kirikuõpetaja, vaid kristlane ja Jumal.
Milline on nende omavaheline suhe, see määrab siin maises ilmas meie käekäigu, meie edukuse, õnne ja õnnetuse… Kirik juhatab teed selle tarkuse juurde.

Mu vestluskaaslane on mõttesse vajunud, siis ütleb otsustavalt: «Räägime siin nii tõsiseid asju… Ma küsin parem: mis on sinu lemmikansambel?» Vastan, et kuulan klassikat ja sümfoonilist muusikat, aga ka… Ma ei jõua oma mõtet lõpetada, kui mu väsinud ja nukker vestluskaaslane järsku laulma hakkab, inglise keeles ja hoogsas rütmis. Olevat lugu tema lemmikansambli Rolling Stones repertuaarist. Kiidan teda rõõmsa rütmi ja lauluhääle eest, mis sellest, et see polnud just minu meelismuusika.
«Kas ka mina võiksin oma lemmikrepertuaarist midagi laulda?» Minu küsimuse peale jääb ta lausa ammuli sui ootama, ja ma ei valmista talle pettumust. Laulan ühe Taizé palvelaulu: «Ära sa karda, ära sa pelga, kellel on Jumal, midagi ei puudu! Ära sa karda, ära sa pelga, Jumalast piisab.»
Olen õppinud oma vestluskaaslast juuksetuka vahelt piiluma ja saan väita, et hingevalu, mis enne lausa kiirgas temast väljapoole, on kadunud ja tema enesekindlus Jumala olematuse suhtes on tublisti kõikuma löönud.

Liive Koppel