Väärtused kogu eluks

Siiri ja Mihkel Oviiri elulooraamat äratab huvi. Tegemist on kirjastuse Tammerraamat uue, elulooraamatute žanrisse mitmekesisust toova, Eestile olulistest abielupaaridest kõneleva sarjaga „Paar“, mille Siiri ja Mihkli lugu sisse juhatab.
Perekonnanimi Oviir ei vaja tutvustamist, kuid tiitellehel on siiski rõhutatud sõna „esimene“ tähtsust nende puhul: Siiri Oviir kui esimene naisminister ja Mihkel Oviir kui esimene kantsler iseseisvuse taastanud Eestis. Huvi äratab ka Siiri lause esilehel: „Poliitika on minu viis öelda, et ma elan, hoolin ja vastutan“, millele vastukaaluks kuulutab Mihkel sealsamas, et temast ei saa mitte kunagi poliitikut.
Kuidas need esmapilgul vastandlike seisukohtadega kaks inimest on suutnud elada koos enam kui nelikümmend aastat ja vastu pidada „klaasist majas“ ehk kogu avalikkuse silme all? Peab olema midagi, mis neid ühendab – ja seda ühendavat hakkasin lugedes otsima.
Kuna mõlemad Oviirid on tuntud ennekõike oma ametite ja elukutsete kaudu, on raamatus kirjeldatud põhjalikult Siiri ministriks olemist, aega riigikogu liikmena, tema astumist Keskerakonda ja sealt välja astumise põhjusi, presidendiks kandideerimist, hilisemat kahte valimisaega europarlamendi liikmena; Mihkli pikaajalist tööd justiitsministeeriumis ja hiljem riigikontrolörina.
Mõlemad rõhutavad mitmel puhul, et nende missioon oli ehitada oma riiki. Sellesse aega jäid murrangulised sündmused, mis seostuvad Eesti iseseisvuse taastamisega ja mida raamatu peategelased kirjeldavad väga isiklikult, elustades toonaseid emotsioone.
Kui pole tegemist persoo­ni(de) enes(t)e kirjutatud meenutustega, ei seisa autori nimi kaanel üksnes ilu pärast. Autor ärgitab peategelaste mälu neid küsitledes ja räägitut salvestades, teeb meenutused loetavaks, „monteerib“ kokku, tihendab ja seab oma rõhud. Autori käekiri on alati tuntav.
Selle raamatu autor kirjanik Hille Karm, mitme varasema portreeraamatu autor, on soovinud selgi korral kirjutada raamatut, mida loeksid ka need, kes ei ole poliitikast ega juurast huvitatud. See on tal õnnestunud, raamat on hoogne ja ladus – kui mitte arvestada pisut pikaks veninud spetsiifilisemat laadi osa naiste õigustest ja riigikontrolöri esinemistest, mis aga peategelastele on olnud nähtavasti oluline. Tekstile lisavad vaheldust Siiri ja Mihkli kolleegide ning nende kolme tütre meenutused, samuti tabavate allkirjadega arvukad fotod.
Lugemisel Oviiride elukäiku jälgides on tahtmine ikka ja jälle tagasi minna raamatu algusesse, Siiri ja Mihkli lapsepõlve, millesse on oma jälje jätnud Siber ja küüditamine. Mitut puhku meenutab Mihkel oma isa, Viru-Jaakobi kogudust kolmkümmend aastat teeninud legendaarset kirikuõpetajat Madis Oviiri, kellega ta kohtus esimest korda 14aastaselt, kui isa jõudis tagasi Kolõma kaevandusest.
Mihkel iseloomustab oma isa kui Viru-Jaagupi tõelist maa soola. Ka ei pelga ta raamatu lehekülgedel tunnistada, et kuigi Piibli sõnad ja lood kuuluvad tema ellu, ei olnud tal soovi jätkata isa ametit, sest ei tundnud endas valmisolekut ja kutsumust. Pärast sõjaväeteenistust mereväes tegi Mihkel pragmaatilise otsuse juura kasuks, kuid isa Madise vaimulikuamet pani tollel usuvaenulikul ajal poeg Mihkli karjääris hiljem ikkagi piirid ette – kuni jõudis kätte oma riigi ehitamise võimalus ja aeg.
Siiri meenutab oma lapsepõlvest Saaremaal õigeusku ristitud vanaema Olgat, kes talle soovitas: „Laps, kui su hingel on mõnikord raske, mine Püha Vaimu kirikusse, lihtsalt kas või istu seal ja nuusuta selle kiriku lõhna!“ Vanaema sõnad tulid meelde, kui poliitikas olles tuli mõnigi kord hinge äng, ja siis andiski Toompealt alla Püha Vaimu kirikusse tulek tasakaalu ja meelerahu.
Kui teha koos Siiri ja Mihkel Oviiriga kaasa kogu nende elu retk kuni 2016. aasta sügiseni – raamat ilmus novembris 2016 –, siis on lugejal võimalik saada ka vastus küsimusele, mis neid kahte nii pikalt koos on hoidnud ja ühtlasi aidanud teha arukaid otsuseid kogu rahvast mõjutanud ametikohtadel. Need on lapsepõlvest kaasa saadud kristlikud väärtused – kuigi mõndagi ei pruugita tänapäeval sellise nimega nimetada.
Möödunud aasta jõulude aegu seda raamatut lugedes ning nüüd, vabariigi aastapäeva eel neid ridu kirjutades tekib tahtmatult küsimus: kas ja kuivõrd peavad kristlikke väärtusi vajalikuks poliitikud ja riigiametnikud, kes tänasel päeval meid kõiki puudutavaid otsuseid teevad?
Irma Paas