Väärt raamat vennaste kantsist

Kohaajalooliste raamatute väljaandmine on tänapäeval populaarne. Enamasti pakuvad üksikute külade, valdade või ka näiteks koolide ajalugu kajastavad raamatud siiski huvi vaid üsna kitsale ringile. Hiljuti ilmunud Mari-Ann Remmeli „Vennaste ja vete vald. Nabala kohajutud“ on aga üks neist, mis väärib kahtlemata laiemat tähelepanu.
Raamatule lisab nimelt kaalu see, et autor on elukutseline folklorist, kes pikemat aega kohapärimuse uurimise ja talletamisega tegelnud. Tema ambitsiooniks pole olnud kirjutada kohaliku ajaloo üldkäsitlust, vaid anda ülevaade sellest, kuidas möödanik rahva mälus kajastub. Seetõttu ei tugine Remmel niivõrd kirjalikele allikatele kui kohalike inimeste jutustatule. Varasematel aegadel kirjandusmuuseumi talletatu kõrval etendab sealjuures olulist osa autori enda poolt välitööl kogutud materjal.
Suure osa raamatust hõlmab Nabala kandi külade kirjeldus, esitatud on rohkesti isiku- ja kohanimesid. Niisiis pakub seegi raamat erilist äratundmisrõõmu neile, kes kunagises Nabala vallas elavad või kelle esivanemad sealt pärit on. Ent soovitada võiks seda kõigile, kes mineviku ja oma juurte vastu huvi tunnevad. Vähe on nimelt uuemaid eestikeelseid käsitlusi, mis annaksid sedavõrd mitmekülgse ja usaldusväärse pildi kommete, olustiku ja inimeste mõttemaailma muutumisest üleminekul „etnograafilisest“ külaühiskonnast modernsesse maailma.
Nabalat eristab mõnestki teisest piirkonnast küll see, et hoolimata Tallinna lähedusest püsis arhailine elukorraldus seal võrdlemisi kaua. Nii olnud seal veel esimesel iseseisvusajal rohkesti paljulapselisi peresid, söödud savikaussidest ning mõned pered elanud suitsutaredes.
Pealkirjastki võib aimata, et peale selle on Nabala eripäraks tugev vennastekoguduse traditsioon. See avaldas mõju kogu kohalikule elule, sealhulgas neilegi, kes tavaliselt palvemajas ei käinud. „Pühapäev oli puhkepäev, kui tööd tegid, siis said sõimata, pidid salamahti tegema,“ meenutas autorile näiteks üks vanem kohalik inimene.
Esimesel Eesti iseseisvuse ajal paistis Nabala silma selle poolest, et seal ei korraldatud peo- ega tantsuõhtuid ning veel nõukogude ajal olnud pea pooled kohaliku kooli lastest palvemajaga seotud peredest.
Kuulutustunnid jätkuvad Nabala palvemajas tänini, ehkki ainult kord kuus ja kümmekonna osavõtjaga. Palju huvitavaid detaile leiame raamatust muide ka omaaegse usuelu ja rahvalike tõekspidamiste kohta. Esmapilgul tundus näiteks üllatav, et mõnikord võis tõsiusklik vagadus olla ühendatud usuga nõidusesse ja maagilistesse kombetalitustesse.
Lisaks ülevaadetele loodusest, ajaloolistest paikadest ja sündmustest ning kogukondlikust ja argielust vahendab autor rohkesti katkendeid Nabala inimeste endi pajatustest. Samuti on raamat rikkalikult illustreeritud. Seetõttu on mõnus seda siit ja sealt sirvida, kui kogu viiesajaleheküljelise köite läbilugemiseks pole huvi või mahti.
Ent raamatu põhiliseks väärtuseks on siiski see, et seal kõneldakse olulistest asjadest. Koolitundides õpitud poliitilise ajaloo kõrval vajab igaüks meist nimelt teadmisi ka mineviku inimeste mõttemaailma ja argielu kohta. Need on hädavajalikud, et mõista sotsiaal­set ja kultuurikeskkonda, mis on meid kujundanud ja meie saatust vorminud. Paljude teiste teemade seas väärib edasist uurimist näiteks seegi, kuidas ja milliste tegurite mõjul on eri paigus usuelu muutunud ning kohalik rahvas kirikuskäimisest võõrdunud.
Rain Soosaar