Väärt kogemused annavad julgust ka tänasesse

Küllap on hulga Eestimaa koguduste jaoks praegusel kitsikuse perioodil kena võimalus tulla kokku ja tähistada mõnd väärikat aastapäeva.
Mitmes paigas saab taasiseseisvuse aja valgel kõnelda 20aastasest kogemusest. Nii ka Viljandi Pauluse koguduse lastetöös.
Koos vabaduseideaalidega tuli toona kiriku juurde rahvast nagu paisu tagant. Tööd ei alustatud tühjalt kohalt. Kui 1940ndal oli «südametunnistusevabaduse kindlustamiseks» kõik varasem keelatud, siis juba 1980ndate teisel poolel sai lastetöös teha midagi enamat kui sünnipäevi tähistada.
Viljandis kogunes hulk inimesi legendaarse Rein Õunpuu tiiva alla. Ja nagu Hedi Vilumaa, toonane pühapäevakooliõpetaja, tänane vaimulik, on lisanud – otsustavateks ettevõtmisteks said külaskäigud Taani noortelaagrisse ja saksa sõprade vastuvõtmine.

Lapsed tõid kiriku juurde kogu pere
Viljandis Pauluse koguduse juures tegutses järjest kasvav pühapäevakool väga aktiivselt. Õpetajaid oli palju, 1990. aastate alguseks oli kogudusel lastetöö jaoks oma maja, kus toimusid tunnid terve nädala jooksul nii hommiku- kui õhtuvahetustes, 1991. aastal käis Pauluse kiriku pühapäevakoolis 429 last! Tööle oli võetud juhataja ja õppealajuhataja, õpetajad ja metoodikud töötasid vabatahtlikena oma põhitöö kõrvalt.  
Aga see polnud pelgalt laste tulemine. Tänu taolisele aktiivsele ja heal tasemel tööle tulid inimesed kiriku ja usu juurde tervete perekondade kaupa. Siin sai vaimulikku haridust, aga ka võimaluse vaba aja sisukaks veetmiseks.
1990ndail alanud pühapäevakoolitöö tõi uued väljakutsed. Pidude jaoks üüris kogudus Ugala teatri, maavalitsuse või Valuoja kooli saali, et tulijaid mahutada. Ülestõusmispühade eel osteti turult 200 muna, et neid koos värvida… Augustiputši aegadest meenutab toonane õpetaja, tänane praostkonna sekretär Toivo Vilumaa, kuidas pühapäevakooli majas põrandaid värvides mingil hetkel raadiost uudiseid kuulates tundus, et seda polegi ehk enam mõtet teha. Mõni aeg hiljem aga tuli kindel teadmine: just seda peabki tegema!

Kogemused on hinnalised
Pauluse koguduse pühapäevakooli aastapäeva tähistati piduliku jumalateenistusega, peeti kõne ja ühises kohvilauas jätkus meenutusi tükiks ajaks, sest endisi õpetajaid oli hulga kokku tulnud. Koosolemisel koorus ka mõte, et ilmtingimata oleks tarvis koguda mälestusi pühapäevakoolitööst nendelt inimestelt, kes seda teinud või selles osalenud. Hedi Vilumaa nimetab, et need, kes kunagi õpilastena tundides olid, on nüüdseks juba ise lapsevanemad ja üle maailma on selgi aastal tulnud palju tänulikke tervitusi. Eks ole omamoodi saagikoristus seegi.
Hedi Vilumaa, kes abipraostina praostkonna laste- ja noortetööd koordineerib, tunnistab, et olukord laste kristlikul kasvatamisel ja selle töö võimalused on nüüdseks oluliselt muutunud. Laste huvitegevuse haare on lai.
Positiivsete kogemustena toob Vilumaa ära Põltsamaa koguduse näite, kus lapsi ei koguta tundideks linna kiriku juurde, vaid töö käibki väikestes külades nende inimestega, kes seal on. Kõpus tegutsetakse kooli juures ning abipraost lisab, et paremas olukorras ongi lastetöö neis kogudustes, kes suudavad luua hea kontakti kohaliku kooli või muu lasteasutusega. Lisaks on võimalus korraldada lastetund pühapäevase teenistuse ajal, nii nagu see on praegu Viljandi Pauluse kiriku juures. Vanemad tulevad teenistusele ja lapsed oma tundi.
Endisaegseid tegemisi peab Hedi Vilmaa omajagu hämmastavaiks. Polnud suuri kogemusi, kuid jätkus initsiatiivi ja tegijad andsid oma vaba aega. Nüüd on aeg kõigi jaoks ühtviisi kalliks läinud. Ja maal tuleb kindlasti arvestada sellega, kuidas liigub transport.
Kuidas usuleigusega toime tulla? Hedi Vilumaa arvab, et on ka inimesi, kes kristlikku kasvatustööd ei soovi ega tunnista. Siiski on suurem hulk neid, kes lihtsalt ei tea, mida sellest tööst oodata või tahta. Ja eks siis nii, tasahilju ja jätkusuutliku jonniga, tuleb ka kristliku lastetöö põldu edasi harida.

Mari Paenurm,
endine kolleeg Viljandi Jaani kogudusest