Väärikas köide õilistab raamatut

Elamuse erineval moel, ent kaunilt kujundatud raamatutest saab see, kes astub läbi Eesti rahvusraamatukogu peanäitusesaalist. Kohe uksest paremale, näitus jääb avatuks 27. veebruarini.

Bibliofiil Enn Jaanisoo (mõlemad abikaasa Sirjega Tallinna Jaani koguduse liikmed) on pannud meie kõigi rõõmuks välja mitmekülgse valiku oma koostööst Eesti nahakunstnikega.
Esindatud on 89 kunstniku tööd ja raamatuid 164 (kolmandik kogu kollektsioonist). Selgesti on tunda, kui väga nõuaks see erakogu lausa mitme ruumiga hoonet, et saada täit ettekujutust nahk­ehistöö omapärast, eri stiilidest, kunstnike erinevast käekirjast, teemaderingist, mille alusel köidetud teosed valitud, ja muidugi raamatuist endist.
Näituse avamisel 16. jaanuaril ütlesid Inge Teder ja Jüri Hain: «Enn Jaanisoo väärtustab Eestimaa väärt kirjasõna ja ka kunsti sedavõrd, et pikendab raamatute eluiga neid vastupidavasse nahka kaunilt köita lastes.» Enn Jaanisoo on valitud ka Eesti nahakunstnike liidu toetajaliikmeks.
Nahakunstnik Maarja Undusk ütles oma kõne lõpetuseks: «Utreerides võib väita: kui teid pole Enn Jaanisoo nahkköidete kogus, siis pole teid olemaski.»
Millised raamatud ja kes köitekunstnikest selles kogus esindatud on, seda näeb samal ajal valmis saanud CD-lt «Enn Jaanisoo aja- ja kultuurilooliste köidete kollektsioon». CD koostaja-kujundaja on Tiia Eikholm, nahkvutlari on teinud OÜ Eesti Nahk­ehistöö.
Kunstilise kujundusega nahkümbrise saanud köiteid on näha CD-l ligi 450 fotol, teemad kajastavad huvi Eesti luule, varase kirjasõna, Piibli erinevate trükkide ja illustratsioonide vastu.
Eesti kahekümnenda sajandi ajalugu peegeldub nii rahvakunsti liikidest kui kunstnike elulugudest. Eesti- ja Liivimaa varasema ajalooga on seotud hulk raamatuid, unustatud pole «Kalevipoega» ega Underi luulet.
Koguja ütleb ise, et ei ole end liialt raamidesse pannud. Kuigi valdavad Eestiga seotud teemad, leiab üht-teist laiema maailma kohta samuti. «Kui tundub, et raamat on ajaproovile vastu pidanud, tähendades meie maale ja rahvale midagi olulist, siis on alanud koostöö nahakunstnikuga,» selgitab ta. «Köitetehnikad on saanud tuttavamaks, on erinev tunne teha midagi nautides, hobina, mitte spetsialistina.
Nahakunst on Eestis sajanditepikkuse traditsiooniga, ilusat nahatööd püüdis ju iga talupoeg teha – sadulat, kasukat, perede piiblid köideti nahka. Sellepärast on ka Eesti nahakunsti tase kõrge ja selle kohta leidub kollektsioonis samuti raamat. Koostöö on mõlemaid pooli rikastanud.»
Enn on loomult tõsine mees, kes hindab tõsiseid, kestvaid väärtusi, ehkki heale naljale naerab ikka mõnuga kaasa. Uudishimulik oli ta enda sõnul juba lapsena, õppis lugema viieaastasena. Kooli minnes olid läbi loetud kõik lasteraamatud ja üldse nii palju raamatuid, et teiste veerimist oli igav kuulata.
Õppinud-töötanud insenerina, on tema kultuurihuvi ometi olnud raugematu, seda näitab ilmekalt raamatute valik, mida Enn Jaanisoo teadlikult endale soetab. Oma koduses raamatukogus köidete keskel tunneb ta end väga hästi.
«Nõukogude ajal oli Viru tänava alguses üks pood, kust võis saada Ida-Saksamaal välja antud kunstikogumikke ja monograafiaid, sealt sai siis palju ostetud, hiljem antikvariaatidest, oksjonitelt.» Nii kirjeldab ta oma huvi algust. Iga teema muudab kollektsionääri hiljem nõudlikumaks, pidevalt ootab köitmist hulk väärt raamatuid. Põhiliselt teeb ta seda kõike omal kulul.
Eraldi tõsteti esile noore kunstniku Kaire Olti köited, tema omapärase, musta ja rõõmsat puna-oranži kirja «Kalevipoja» kaaned tõmbasid kahtlemata pilku. Aga selgesti oli žürii olnud keerulise ülesande ees.
Juune Holvandus