Vaadeldes Kristuse passiooni IV

Sind vastu armastades, uue eluga

Mida peaks Kristuse kannatuste vaatlemine – kirjutades, kuulates, lugedes – inimesele andma? Miks seda teha? Pea kõik Eesti-, Liivi- ja Kuramaal ilmunud passioonipoeemid alustavad mingil moel sellest küsimusest. Kuramaa hertsogi õukonnaraamatukogu hoidja ja Miitavi (Jelgava) linnakooli rektori Christian Bornmanni tunnustust pälvinud „Kannatav Jeesus“ (1690) viitab algussalmides lootusele, et vaatlus aitab kaasa lugeja isiklikule ja elumuutvale suhtele Jeesusega.

Need lehed läbi loe / ja selles väikses pühamus

võib olla teie hingedele peidus lohutus.

Jeesuse rist ja valu tuleb kasuks sellel vaid,

kes Joosepiga koos ta ristilt südamesse võtnud.

Kes kõigi Jeesus on / ka teie Jeesus olgu,

teil ligi seisku hädas, ahastuses, ohus

nii kauaks, kuni siinsest valust-vaevast / ta kannatuse teenel

te õndsalt lahkute / ja sinna lähete, kus rõõm on Jumalast.

Passiooniluule ettekandmise või omaette lugemise ajaks oli kannatusnädal ning need lõppevad traditsiooniliselt Kristuse hauakoopa juures. „Nüüd magab Lunastaja, / ma oma kaebelaulu lõpetan“, seisab David Cunitiuse teksti „Kaebelaulud Jeesuse Kristuse süütutest kannatustest ja surmast“ lõpuvärssides (1642). Koopasuu eest taandudes avaldatakse tänu lunastusteo eest, ühes poeemis palub autor, et ta väärteod igaveseks maetaks sama hauakivi alla, väga lühidalt viidatakse peatselt aset leidvale ülestõusmisele.

Ent see ongi ju kõige tähtsam! Luther kirjutab oma tekstis kannatusvaatluste kohta (1519): „Olles niiviisi õige hoiakuga läbinud paastuaja ja suure reede, jõuame ülestõusmise päeva. Kui inimene on saanud teadlikuks oma patust ja sellest täiesti kohkunud, peab tähele panema, et patt ei jääks tema südametunnistusele, sest see viiks kindlasti täielikule meeleheitele.“ Ta rõhutab, et patt ei tohi jääda inimese südant sööma ja piinama, ent sellest ei vabaneta ei heade tegude ega patukahetsuse abil. „Sa heidad oma patu enda pealt Kristuse peale, kui sa kindlalt usud, et tema haavad ja kannatused on sinu patud, mille eest tema on maksnud, nagu võib lugeda Js 53:6, 1Pe 2:24 või 2Ko 5:21. Mida enam sinu südametunnistus sind piinab, seda tugevamalt pead sa neist ja teistest sellistest kirjakohtadest kinni hoidma. Sest kui sa seda ei tee, vaid loodad oma süümet vaigistada kahetsuse ja hüvitamistega, siis ei leia sa iial rahu, vaid lõpetad meelt heites. 

Kui sa seda uskuda ei suuda, siis palu seda Jumalalt, sest ka usk on täielikult tema anda. […] Aga sa võid end ise usuks innustada! Nüüd ei peaks sa rohkem enam Kristuse kannatusi vaatlema (selle töö on tehtud), vaid sealt edasi liikuma ja nägema tema sõbrasüdant ja seda, kui väga on see täis armastust sinu vastu, nii et see teda on sundinud valuga kandma sinu süümet ja pattu. Siis täitub sinu süda armastusest tema vastu, ja sinu usk saab juurde kindlust. Seejärel tõuse Kristuse südame kaudu üles Jumala südamesse ja näe, et Kristus ei oleks saanud näidata seda armastust sinu vastu, kui Jumal ei oleks oma igaveses armastuses seda tahtnud. […] Me oleme Jumala õieti ära tundnud, kui me oleme mõistnud teda mitte tema väes või tarkuses (sest siis on ta üksnes hirmuäratav), vaid tema headuses ja armastuses. Siis sünnib usk ja usaldus ning siis on inimene tõeliselt uuesti sündinud Jumalas. Nüüd, kui sinu süda on sel kombel saanud tugevaks Kristuses ja sa oled saanud patu vaenlaseks armastusest, mitte hirmust valu ees, sellest päevast alates peab Kristuse kannatusest saama eeskuju kogu sinu elu jaoks. […] Kes teevad Kristuse elust ja nimest oma elu osa, need on tõelised kristlased.“

Seda teevad kõige silmapaistvamalt karjused Liborius Depkini poeemis. Nad olid Pleisse jõe kaldal laulnud kannatusest ja ülestõusmisest koos Jeesusega, kogu loodu iga-aastasest uuenemisest, ning oma ülimalt intensiivse vaatlusega haua juurde jõudnud, annab igaüks neist lõpetuseks Jeesusele isikliku tõotuse.

Ma tõotada sul tahan sind igavesti kiita, teenida.

Ma tahan / anna selleks jõudu, / ma tahan / anna tugevust

seks kavatsetud otsuseks ja ette võetud tööks.

Ma selle armastuse eest sul tahan anda ohvriks end

sind vastu armastades, uue eluga.

Tiina-Erika Friedenthal, 

Tartu ülikool, maailmakirjanduse teadur