Uue päeva koidik

Saaremaal peeti kolmas Kirikumuusika Liidu ja liturgiakomisjoni seminar uutest võimalikest muutustest liturgilises muusikas.

Tänavune kõigi pühakute päeva laupäev üllatas tugeva tormi ja merevee tõusuga. Saabuvat raju oodati ju mõned päevad varem. Need välised olud tegid murelikuks õppepäeva korraldajate meele, sest seminari toimumiskohaks oli valitud Saaremaa.
Ütlus, et hommik on õhtust targem, pidas paika kokkulepitud päeva osas, sest torm oli möödas ja tee endise Saare-Lääne piiskopkonna kahe keskuse, Haapsalu ja Kuressaare vahel avatud.
Jumalateenistus vajab põhjalikku ettevalmistust
Eesti suurima veega piiratud maakonna poolt vaadates jõudsid 1. novembri hommikuks esimestena kohale kaugemalt tulnud koolitajad praost assessor Tiit Salumäe ja organist-koorijuht Lia Salumäe. Kui Kuressaare Laurentiuse kiriku uks viimase tulija taga sulgus, oli käärkambris oma koha leidnud kuus kirikuõpetajat ja kümme organisti-koorijuhti.
Kohaletulnute huvi oli sõna otseses mõttes kuulda lähemalt paljuräägitud uuest jumalateenistuse korrast. Seda soovi arvestades oli seminarilt võimalik kogudusse külakostiks kaasa osta valmiva jumalateenistuse käsiraamatu liturgiliste osade helisalvestisi, mille kuulamist juba kohapeal lahkelt pakuti.
Seminar algas ettevalmistava ülevaatega kirikukäsiraamatute senisest arengust ja laiemalt jumalateenistusega seonduvatest küsimustest.
Päeva esimese osa lektorina pidas Tiit Salumäe oluliseks rõhutada, et senisesse jumalateenistuslikku ellu on põhjust tuua rohkem rõõmu ja Jumala ülistamist. «Väga palju oleneb sellest, millises ruumis jumalateenistust läbi viiakse. Suur kirik või palvemaja tuba annab teenistusele paigast tuleneva värvingu. Olenemata kohast eeldab jumalateenistus põhjalikumat ettevalmistust, mille juures vaimuliku ja organisti ning koorijuhi koostöö on möödapääsmatu.»
Läänemaa praost arvas, et kuna ühiskonnas laiemalt on meil usuteadmiste õpetamisega halvad lood, peaks see olema jumalateenistuse eesmärk ja ülesanne.
Praost Veiko Vihuri tõi oma sõnavõtus esile tähelepaneku, et eelmisel sajandil on olnud arenguid, kus jumalateenistuslikus elus on liialt inimeste soovidele vastu tuldud. «Me eksime, kui arvame, et jumalateenistus peab tunduma ilus ja kaunis. Me tuleme ju kokku selleks, et Jumalat tänada, teenida ja paluda. Selles mõttes ei tule ka koorid kirikusse esinema, vaid teenima.»
Uute võimaluse leidmise aeg
Päeva teises osas keskenduti viimaseid täpsustusi saanud kolmele jumalateenistuse muusika variandile, mille koguduse liikmetele mõeldud vihikuid said ka seminaril osalejad kasutada. Lia Salumäe sõnul annavad need kogudusele võimaluse valida vastavalt oma otsusele ja eripärale.
Osalejate kommentaaridest ilmes, et omamoodi läbilõikena tervest Eestist peetakse Saaremaal jumalateenistusi kõikidel lubatavatel viisidel, nii vana kui uue korra järgi. Tiit Salumäe soovis selles osas kummutada arusaama, nagu oleks jumalateenistuse kord olnud varasemal ajal ühtne: «Pigem me taotleme vaimset ühtsust.» Seminaril osalejatele pandi ka südamele, et liturgiakomisjon ootab õppepäevade kohta tagasisidet.
Õppepäeva kulminatsioonina peeti Kuressaare kirikus avalik pühakutepäeva jumalateenistus, kus teenisid liturgiakomisjoni liikmed Tiit Salumäe, Veiko Vihuri ja Hannes Nelis. Jumalateenistuse lõppedes kokkuvõtteid tehes avaldas kohalik praost arvamust, et kui koguduse vaimulik teeb valiku jumalateenistuse muusika erinevate variantide vahel, tuleks vältida vana ja uue käsiraamatu kombineerimist, sest mõlemad on omaette tervikud.
Leiti, et uue korra kasutuselevõtuga peaks kaasnema pühapäeviti koos kogudusega teenistuse üksikosade läbiharjutamine. Ettevalmistusprotsessi peaks seejuures kaasama koguduse koore.
Ühise õppepäeva lõppedes pidin osalejana tõdema, et nagu ilusaks sügishommikuks pöördunud tormiöö, nii on ka jumalateenistuse uuenduse ümber puhkenud torm pöördunud sisulise dialoogi ja uute võimaluste leidmise ajaks.

Anti Toplaan,
Kuressaare koguduse õpetaja

• ARVAMUS. Kas kogudus vajab uuendusi?

Kas kogudus vajab uuendusi?

Ester Soe, praostkonna muusikatöö koordinaator ja koorijuht:

Varem ajakirjanduses palju kõneainet ja vaidlusi tekitanud teema uutest võimalikest muutustest liturgilises muusikas oli lõpuks meieni jõudnud kolme tervikliku variandi näol (nn kombineeritud variant, heliloojate Gustafssoni ja Siimeri variant).

Nagu elus ikka vajab iga asi, mida me teeme, süvenemist ja adekvaatset hinnangut, nii ka kõnesolev teema. Kolmest pakutud variandist oli osalejaile tuttavaim nn liturgia kombineeritud variant ning kaugem ja võõram Siimeri muusika. Viimase kaitseks pean küll ütlema, et möödunud suvel seda õppides ja praostkondlikul jumalateenistusel lauldes tundusid need viisid kaunid ja säravad. 

Mina isiklikult eelistaksin Gustafssoni kirjutatud muusikat, sest see liturgia pakuks kogudusele uut, kuid samas lihtsat ja kergesti omandatavat materjali.

Kuigi me jumalateenistuse puhul ei rõhuta muusika ehk liturgilise korra esitust, peab siiski pakutav olema heal tasemel. Lähtuda tuleks eelkõige sellest, kas koguduse vaimulik on aldis kohanema muudatustega või mitte. Kui ta on valmis, siis koostöös kirikumuusikuga tuleks läbi arutada võimalikud variandid ning leida selline, mis on vokaalselt võimetekohane ja häälele sobilik. Järgneks muusiku käe all ühine õppimine nii vaimuliku kui kogudusega.

Muusikuna arvan ka, et koguduse õpetaja peaks üldse oma häälega pidevat tööd tegema, olenemata sellest, kas lauldakse tuttavat liturgiat või mitte. Hea võimalus selleks on laulmine kirikukooris, kus koorijuht oskuslikult suunab ja õpetab hääle kasutamist, mille tulemusena paraneb fraasitunnetus ja kandvus ka jumalateenistusel liturgiat lauldes.

Kogudusele peaks vaimulik aegsasti selgitama ja põhjendama liturgiliste uuenduste vajalikkust ning siis järgneks pühapäeviti enne jumalateenistust ühine õppimine osade kaupa. Kindlasti võiks kogudusega õppida ühte liturgia lõiku korduvalt mitmel pühapäeval, et see kinnistuks.

Seminar oli oodatud ja väga töine, täname korraldajat Kirikumuusika Liitu ja koolitajaid. Jääb oodata uue käsiraamatu ilmumist.