Uudiseid praostkondadest

Järva praostkond

Kirikupäevi meenutatakse Amblas kaua

Kui 10. juunil peeti Eestis kirikute ööd ja uksed avati ka Ambla kirikul, siis juuli teisel nädalavahetusel tehti seda taas ja suisa kahel päeval. Teist korda peeti Järva praostkonnas kirikupäevi. Neid kahte päeva meenutatakse tõenäoliselt päris tükk aega. Just tänu toimunud põnevatele loengutele, aga ka kontsertidele ja nähtud dokumentaalfilmidele. Ja kindlasti meenutatakse kohtumist Ukraina kultuuriseltsi juhataja Anatoli Ljutjukiga. 

Kiriku juures asuvas 19. sajandist pärit kabelis sai vaadata plekkpärgi. Neid on veerandsada ja see on suurim taoline kogu Eestis. Tegu on statsionaarse näitusega ja suveperioodil pääseb huviline avatud kabelisse neid vaatama. Jahedamal ajal tuleb külastus kokku leppida. Plekkpärgadest lähemalt rääkis kirikupäevadel sel aastal Eesti Kunstiakadeemia konserveerimisosakonna lõpetanud ja

Ackermanni uurimisprojekti välitöödel osalenud Jüri-Martin Lepa. Kuna pärjad on osa omaaegsest matusekombestikust, oli kõnelema kutsutud ka kultuuriloolane folklorist Marju Kõivupuu.

Kirikupäevade ajal oli koguduse kalmistuhooldaja Tiina Grünthal lisanud aga samasse oma ema Leonida Vettiku (1919–2000) käsitööd. Hulganisti oli näha ristpistes padjakatteid, aga eriliselt rõõmustasid silma tikitud tekid. Õpetaja Tõnu Linnasmäe ütleb kommentaariks, et kuna meistril elas lähisugulane Inglismaal, sai naine aastate eest sealt kaasa tuua käsitööks vajalikku materjali. Tänu sellele on tema kodus kasutamiseks mõeldud käsitöö eriliselt värvirõõmus. Õpetaja tunnistab, et temagi hakkas vaipu nähes ahhetama.

Kui Järva praostkonna teises kirikus, Koerus, on paaril viimasel aastal krohvi alt välja puhastatud ja uuritud vanu maalinguid, siis Amblas leiti aasta tagasi kooriruumi võlvidelt Maarja liilia. (On ju kirik pühitsetud neitsi Maarjale.) Täpsemini poolteist liiliat. Üks liiliatest, suur ligikaudu 1,5 meetrit, on säilinud terviklikult, teine osaliselt. Seinamaalingute leidudest rääkisid loengus „Kirjud kirikud“ oma ala spetsialistid Hilkka Hiiop ja Anneli Randla. 

Kirikus vahetatakse praegu lõunapoolset akent ja seetõttu on pühakojas tellingud ning olukorda kasutades peetakse plaani uuringutega jätkata.

Tartu praostkond

Aastad ei loe, ainult jumalasõna

Kuigi kohalikud lehed ei kirjuta Lohusuu kiriku pidupäevast, peeti seda ometi 24. juulil ja tähtpäevgi oli märkimisväärne – praeguse kiriku valmimisest möödus 140 ja pühakoja esmamainimisest 355 aastat. Enne praegust kirikut on seal paigas olnud kolm puukirikut, kuid 1732. aastal Stockholmist toodud kell kutsub praegugi inimesi jumalateenistusele. 

Ja siia kirikusse tulijaid on ikka jätkunud, praegugi on maksumaksjaid umbes sada ja täiskogu liikmeid poolesaja kanti. Kogudust on viimased 58 aastat teeninud titulaarpraost Eenok Haamer. Pidupäeval koguneti kirikusse ja kaasa teenisid vaimuliku suure pere liikmed: õpetajad Markus, Naatan ja Siimon, orelil abikaasa Eha ja tütar Maarja ning ka õpetaja Mehis Pupart Tormast. Muusikat esitasid ka eaka vaimuliku lapselapsed ja Avinurme meeskoor. 

Koguduseelu on tänu vaimulikule heades kätes, ühtne ja elav, kinnitab juhatuse esimees Mai Tooming. Siinses paigas armastatakse oma vaimulikku, hoolitakse jumalasõnast ja pühakojast. Nüüdki rõõmustati, et kiriku lõunaküljel sai restaureeritud uks ja üks aken. Töö tegid Puidupoisid OÜ, aga aknaid on sellel küljel kokku kuus. Ülejäänud akende ja katuse restaureerimiseks ootab kogudus lahkete inimeste abi.

Rita Puidet