Usuvõitlus

Ja tema uskus, samuti kogu ta pere.  Jh 4:53

Usk peaks aja jooksul kasvama, süvenema. Vahel võib meile tunduda, et nii see ei ole ja et me usk vangub või on hoopis kadunud. Aga mida me sel juhul ootame usult? Kas imesid ja tunnustähti? Jah, evangeeliumid on täis näiteid selle kohta, kuidas inimesed hakkasid Jeesusesse uskuma pärast seda, kui nad nägid oma silmaga mõnd Jeesuse imet. Aga siin on näide otse vastupidisest.

„Te usute mind ainult siis, kui näete tunnustähti ja imetegusid!“ ütleb Jeesus sellele kuninga ametimehele Kapernaumas. See kõlab juba nagu süüdistus! Kuid kui usu kasvu võrrelda kooliskäimisega, siis see siin ei ole enam usuõpe algajaile, vaid juba edasijõudnutele. Ametimehel tuleb õppida, et usk ei pea sõltuma imedest. Pealegi oli olnud ju ka küllalt neid, kes olid ise Jeesuse imesid näinud, kuid siiski ei hakanud temasse uskuma. Ja tollel kuninga ametimehel pole midagi muud kui vaid suur mure oma poja pärast …

Sellest pole suurt midagi, kui me ei suuda näha oma igapäevaelus imesid ja tunnustähti. See ärgu meile muret tehku. Me ei ela nende imeliste hetkede jahtimise pärast, vaid pigem tundmises, et Jeesus on meiega igas olukorras, isegi kannatuses, isegi surmas. Meil ei pea olema vastuseid kõikidele küsimustele. Usk on nagu kasvav taim ja usuvõitlus seisneb pigem selles, et luua sellele taimekesele soodsad tingimused. Ja siis neid tingimusi hoida; ega seegi imelihtne pole. Kuid siis kasvab usk ise.

Meelis-Lauri Erikson