Usuvõitlus

Apostel Paulus kirjutas Roomas asuvale kogudusele: „Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri heaga!“ (Rm 12:21). Paulus peab siinkohal silmas kurjust, mida ristirahvas paratamatult kogeb oma usu ja kristliku eluviisi tõttu.
Jeesus ütles kord oma jüngritele: „Kui te oleksite maailmast, siis maailm armastaks teid kui omi, aga et teie ei ole maailmast, vaid mina olen teid maailmast ära valinud, seepärast maailm vihkab teid“ (Jh 15:19). Apostel Peetrus tõdes sedasama: „Just seepärast nad võõrastavad, et te nendega ei jookse kaasa sellesama ulaelu voolus ja teotavad teid“ (1Pt 4:4).
Ent kuidas siis vastata Kristuse põlgajate ülekohtule või lausa vägivallale? Pauluse sõnum on selge: ärge tasuge kurja kurjaga, pidage rahu kõigi inimestega, andke maad Jumala vihale! Ta jätkab: „Kui sinu vaenlane nälgib, toida teda, kui tal on janu, anna talle juua, sest seda tehes sa kuhjad tuliseid süsi tema pea peale!“ (Rm 12:20).
Niisiis kristlase jaoks tähendab võitlus kurjaga, üldse igasugune usuvõitlus, eelkõige enese täielikku usaldamist Jumala hoolde. Jeesuse hoolde, kes „ei teinud pattu ega leitud pettust tema suust; ta ei sõimanud vastu, kui teda sõimati; ta kannatas ega ähvardanud, vaid jättis kõik selle hoolde, kes mõistab kohut õiglaselt“ (1Pt 2:22–23).
Marek Roots