Usuteaduse Instituudi uksed on tulijale avatud

Usuteaduse Instituut (UI) on viimase paari aasta jooksul muutnud oma nägu ja sisu.
Usk ei teki usalduseta. Me elame ajas, kus tundub, et meie usaldust on jälle petetud, meie oma uuestisündinud Eesti pole see, mida ootasime – pangad, valitsus, kindel tööandja ja meie enda valitu, nad on kõik meie vastasteks muutunud. Need on uudised, mida iga päev endast eemale peletama peame. Eestlane pole kunagi võõrast kergesti usaldanud. Kes on täna oma, kes võõras?
Selles kontekstis on eriti imetlusväärne ühe väikese erakooli raske ja okkaline tee usalduse ja usu poole. Ei, ärge ehmuge – Usuteaduse Instituut, Eesti vanim eraülikool, ei ole muutumas ärikooliks. Kuid kandes kindlalt traditsioonilisi väärtusi on instituut mõistnud, et traditsioonidega õppeasutus pole ometigi iseendale elav kloostrikool, vaid õppe- ja teadusasutus, mis elab ajas ja ühiskonnas, mille ees tal on teatav vastutus. 
Eestis on kirik ja riik lahutatud, kuid seda lahutatust ei tohiks võtta kui vastasseisu. Pikka aega on meid aga just nii harjutatud mõtlema. Suhtumised on visad kaduma. UI üliõpilastena oleme seda sageli tajunud. Nimetades oma kooli nime, näeme imestunud ja ehmunud nägusid – kas juhtus midagi? Öeldes, et jah, olen aru saanud, millised väärtused mu elu kindla ja õnnelikuna hoiavad, pean sageli pikemalt selgitama.

Vastastikku üksteist rikastades
EELK Usuteaduse Instituut on luterlik teoloogiline õppeasutus. Oma kiriku teenijate koolitamise kõrval on aga juba kolm lendu kristlikke kultuuriloolasi ellu saadetud. Selle õppesuuna eripära seisneb selles, et üliõpilaselt eeldatakse mingitki isiklikku suhet religiooniga, kuid ollakse väga tolerantsed mitteluterlike üliõpilaste ja õppejõudude koostöö osas. Just see võimalus rahulikus, asjalikus ja tõepoolest teaduslikus kontekstis üksteist inimestena uurida, uskumusi ja õpetusi kõrvutada rikastabki.
Vastastikune rikastamine ei ole kelleltki äravõtmine, vaid kõigile lisamine. Just sellise idee elluviijana on UI oma igapäevastes tegemistes osaks ühiskonnast ja toob inimesi muidu suletuks peetud uste taha sõprade ja partneritena.
Kuidas satutakse sellesse toredasse majja vanalinnas? Üha sagedamini ka mitte otseselt õppima. Instituut teeb jätkuvat ja visa tööd avatuse suunas, eesmärgiks usu taastamine mitte üksnes religioosses mõttes, vaid laiemalt. Igal nädalavahetusel võib koolimajas näha sagimas koolitustel osalejaid ja huvigruppe, järjest tavalisemaks on saanud ühisettevõtmised luterlikust kirikust väljaspool asuvate organisatsioonidega.
Kui inimestelt on võetud usk, ühiskonnast on võetud usaldus – usk iseendasse, siis polegi vast hetkel tähtis see, kas usk, mida tagasi tahame, on teadlikult religioosne või mitte. Meid viivad kriisist välja teadmised ja usaldus. Just siin majas võivad need erinevates vormides kokku saada. On see ju instituudi nimeski selgelt välja toodud: usk + teadus = usuteadus. Kuidas saavad usk ja teadus üldse ühendatud olla? Kas pole nad mitte vastandid, kaks lõrisevat vaenlast?
Siis mitte, kui me seda ei taha. Ka erinevate vaadetega inimesed saavad koostoimivaks ühendatud olla. Instituut tähendab ju suunatud õppe- ja teadusasutust. Eks me õpi ise ja õpeta eelkõige oma tegude ja suhtumiste kaudu. Kui uksed usule on suletud, siis miks peaks me lootma, et uskmatuid vähemaks jääb? Juhi ja juhtija, õpetaja ja vanema venna roll ei peagi kerge olema. Ometigi on see ainus võimalik roll Eesti vanimale erakõrgkoolile.

Avatud uks teistele religioonidele 
Usuteaduse Instituut on avatud aktiivsele dialoogile ühiskonnaga, erinevate religioossete gruppidega ja lihtsalt väärtusi hindavate või nende vastu huvi tundvate kodanikega.
Ma ei tea, mis on saanud maikuu esimesel päeval meie kooli seinte vahel kokku korjatud mõtetest edasi. Kas keegi loeb või analüüsib neid? Jagan teatavaid kõhklusi mõttetalgute loova sisu ja administreeritud väljundi võimalikkuse osas. Kuid tean, et see, mis UI mõttekojas 1. mail jagati, oli väga isiklik ja usalduslik. Asjata polnud koja teemaks väärtused ja haridus – just sellisest personaal­sest usaldusest algab väärtuste ülekandumine.
Meil on pikk tee käia – hirmust ka koolist välja vaatamisel. Eks ole 15 aastat ehk puberteediiga instituudilegi õrn aeg, usaldamaks neid, kes sealt osa saada püüavad. Uued olukorrad ja mõtted, teistsugune nägemine tekitab ka siin vahel mõttepause. See on normaalne. Mõelge perekonnale – 15aastane inimesehakatis peres on ühtviisi segadust tekitav nii vanematele kui lapsele endale.
Jagamise ja usaldamise ideed on kasvatatud ka läbi suhteliselt julgete koostööprojektide teiste religioonidega suheldes. Hea koostöö Tallinna juudi kogukonnaga on kandnud vilja. Kevadel toimus kaks suuremat üritust, kus kristlased ja juudid ühise auditooriumi ees koostöökonverentsidel teadmisi jagasid. Õppides ja õpetades.
Kui peatume kuulamiseks, selgub, et peale erinevuste on meil ju ka nii palju ühiseid väärtusi – üldinimlikke, läbi sajandite kestvaid ja üksteisega ennegi jagatuid. Kindlasti ei jää ühisüritused näivalt kaugete religioonidega viimaseks. Me jagame ju ühist aega ja ruumi. Meil on, millest rääkida.

UI = usk ja usaldus
Instituut on näidanud, et usaldamisel, inimeste usu ja teaduse juurde toomisel ei tohi kartlik ja kannatamatu olla. Las tulijad tunnevad end kutsutuna, las leiavad oma tee õiges tempos, kuid julgustatuna. Instituudi vilistlaste igapäevane liikumine majas, sideme hoidmine oma kooliga on rõõmustav mitmes mõttes. Õpilased ja vilistlased, nagu laiemale ringile läbiviidavad üritusedki, on elav side selle ühiskonnaga, milles kool elab.
Nii tekib kommunikatsioon, mis on mitmepoolne ja kuuldud. Selline suhtumine on märgatavalt elavdanud ka üliõpilaste ja vilistlaste omaalgatuslikku teadus- ja teavitustööd, huvitavaid mõtteid jagatakse kooliga ja ühiselt leitakse neile põnevaid väljundeid. Just selline peab kool olema – mitte pelgalt informatsiooni andja, vaid suhtumiste toetaja, õppimisele ja õpetamisele julgustaja, usaldavate mõttekaaslaste koolitaja.
Moodsaid meetodeid ei tohiks põlata. Instituudi ülesanne on hoida väärtusi ja traditsioone, kuid nende edastamisel ühiskonda tuleb kasutada tänapäevast kõnepruuki, sõnu ja sümboleid, mis on arusaadavad. Alles sealt saab usaldusele toetudes edasi liikuda sügavama õpetuseni.
Meie ühiskond, taasehitamisel olev riik ja tema sotsiaal­sed liikmed on teismeliseeas. Teismelisega ei räägita keeldude keeles, halvustades ja karistades. Usk aitab ka siin – tuleb uskuda, et isegi kottpükste ning kummalise soengu, slängi ja veidrate mänguasjade taga võib ennast peita otsiv hing, mõtted, mis kompavad rada, ja eluvaated, mis tahavad tuge.
Kui suudaksime oma ühiskonda samal viisil näha – teismelisena, kellesse lihtsalt peab kannatlikult uskuma, aitaks see ehk ka laiemas dialoogis. Ja nagu öeldud – teismeline kasvab seda kiiremini ja kindlamalt oma rajal astujaks, mida rohkem temasse usutakse. Mitte pimesi, vaid suunatult, kuuldud olles kuulama õppides ja suheldes. Dialoogi alustamist oodatakse siiski vanemalt ja targemalt, kogenumalt ja teadjamalt.
Usuteaduse Instituudis on avatud uksed. Nüüd iga päev.

Tuuli Stewart,
magistriõppe üliõpilane