Usu ja poliitika vahekorrast

Markuse evangeeliumi 12. peatükist on meile tuttav Jeesuse ütlus «Keisri oma andke keisrile tagasi ja Jumala oma Jumalale». Selles lauses väljendub kõige selgemini inimese asend ilmaliku riigivõimu ja Jumala meelevalla suhtes.

«Luterliku arusaama kohaselt kuulub ühiskonda puudutavate otsuste vastuvõtmine ilmalikule võimule, kusjuures kirikul ei ole sobiv neisse sekkuda ega samastada end ühegi poliitilise parteiga. Samuti ei saa ükski partei kuulutada end kiriku parteiks ega pidada kirikut enda poliitiliseks hüppelauaks. Siiski – kiriku liikmed võivad kodanikena võtta endile poliitilise vastutuse erinevate parteide liikmetena ja üksiku mõjutajana avalikkuses.» (Peltola, Pihkala, Sinnemäki. Leeriõpik nr 4, lk 106.)

Taolist mõtet väljendab suurepäraselt ka Eesti Vabariigi põhiseadus. Sellest lähtuvalt on raske aktsepteerida püüet politiseerida kirikut ja kristlust erakonna loomise näol, mille eesmärgiks on rakendada kristlike elu- ja eetikastandardeid ühiskonnaelu kõigil tasanditel.

Evangeelse eetika seisukohalt on kristliku kõlbluse teostamise eelduseks pinnase kvaliteet – sellest oleneb, kas kristlane kannab Jumala tahte kohaseid vilju või mitte. Inimene, kes tahab vilja kanda, peab end usaldama Jumala kätesse, anduma kõiges Temale. Niisuguses andumuses muudab Jumal loomupärase pinnase loodupäraseks. (Salumaa. Evangeelse eetika alused, lk 106.)

Jeesuse ainus käsk ja usklikele pandav ainus ülesanne kõlab nn armastuse kaksikkäsus, mis seab nõude uskuja hingehoiule ja tema vahekordadele kaasinimestega (Mk 12:29–31 ja Lk 10:27). «Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma jõuga ja kogu oma mõistusega, ning oma ligimest kui iseennast!»

4. märtsil on taas kord riigikogu valimised. Valiku tegemisel võiks mõelda sellele, kuidas Jeesus elas, õpetas ja oma ligimestest hoolis. Kuidas Ta aitas nõrku ja abivajajaid, kuidas seati esikohale laste heaolu ning tulevik. Mõelgem siis, missuguse ilmaliku võimu teostajaks kandideeriva erakonna programm rajaneb kõige enam solidaarsusel, hoolivusel ja õiglusel?

Kas meie eesmärgiks on teha rikkad rikkamaks tulumaksu alandamise näol, mille läbi suurepalgaline kodanik võidab tuhandeid kroone ühiskonnas palga poolest vähem väärtustatud töökohal töötava inimese arvelt? Mõelgem selle üle, kuidas elame siis, kui ühel päeval pole enam õpetajaid, tuletõrjujaid, politseinikke?

Mõelgem sellele, miks on meie sotsiaalsüsteem nii nõrk, et igal aastal katkeb meie üldhariduskoolis 1000 lapse haridustee ja kas eesti mehed ja naised tõesti ei taha lapsi või on ühiskond siiski niivõrd ebaturvaline ja laste sündi ning kasvatamist vähe toetav?

Mäejutlusest lähtuvalt (Mt 5:7) võime eelseisvatel valimistel kõik olla õiguse järgi janused, halastajad, rahutegijad. Seega, kas on ikka kristlik selline erakond, kelle poliitilise programmi sissejuhatuses lähtutakse Moosese 5. raamatust: «Õiglust, ainult õiglust nõua taga, et sa jääksid elama ja päriksid maa, mille Issand, su Jumal, sulle annab!» Kas ikka on ühel poliitilisel erakonnal õigus ütelda, et nemad teavad, kuidas Jumala sõnast lähtuvalt ümber korraldada ühiskonna kõigi liikmete elu.

Minu arvates on rängalt segi aetud indiviidi usust lähtuva osaduse ja ühiskonna kui ilmaliku inimkogumi vahekord. Kas pole see kõrkus, kui me valguseks ja soolaks olemise asemel tahame saada jumaliku tahte kehtestajaiks ilmalikus õigusruumis – sisuliselt uuteks jumalaiks.

Kirikuisa Augustinus räägib oma raamatus «Civitate Dei» Jumala riigist ja selle maailma riigist ja et kristlase ülesanne ei ole taotleda ilmalikku võimu, kuna tema heaolu ja pääste sõltub vaid esimesest.

Küll aga on iga kristlane kutsutud ja seatud selleks, et vähendada maapealse riigi sarnasust põrgule, kus valitsevad kaos ja piinad. Tehkem siis oma usust lähtudes kaalutletud valik ja palvetagem igal päeval kogu Eesti rahva eest.