Usk teeb julgeks ja imed sünnivad

Võru praostkonna sinod algas 30. aprillil kevadises päikesesäras jumalateenistusega Räpina kirikus.

Sinodikoosolek toimus mõisapargi veerel mõisatalli rajatud Räpina loomemajas. Keskkond oli koduselt inspireeriv: maakiviseintel lapitekid, kaltsuvaibad ja rahvariide motiividega kleidid, nöörile seatud kudumid ja vööpaelad.
Võru praostkonna praost Urmas Nagel andis tervituseks sõna kohalikule vallavanemale Teet Helmile. Koosolek jätkus ametist lahkuva praosti aruandega, mis tegi tagasivaate kaheksale mängeldes möödunud aastale, tuues esile, et praostkond on olnud stabiilne.

Praosti rõhuasetused
Poleemilistest teemadest tõstatus liikmesannetajate loendamise meetodi küsimus: kõigis kogudustes on märkimisväärne osa neid, kes teevad liikmeannetuse kas üle aasta või mitme aasta järel. Nagelile tundus kohatu, kui need inimesed meie statistikast välja jäävad.
Talitusi analüüsides pöördus tähelepanu pereväärtustele ja jätkuvalt väikesele laulatuste arvule. Nagel kutsus üles pilku sissepoole suunama: «Meil on põhjust küsida, miks väga suur osa meie kiriku liikmetest on laulatamata ja kristlaste seas esineb ka igasuguseid muid kooseluvorme. Selge on see, et sõnade ja tegude lahknevus ei aita kuulutusele kaasa. Hingehoidlikult peaksime jälle küsima, kuidas aidata neid peresid.»
Praost arvas, et peaksime oma tähelepanu ja ka vahendid suunama lastele ja ühisele osadusele. Arvestades meie nüüdset piiskoppide arvu võiks ehk olla loomulik, et nad jõuavad ka laste- ja leerilaagritesse, andes märku meie prioriteetidest.

Koguduste aastakokkuvõtted
Sinod jätkus koguduste vaimulike sõnavõttudega. Kosutav oli kuulda, et need lõppesid vaatamata ka kitsaskohtade esiletõstmisele tänuga. «Usk teeb julgeks ja imed sünnivad,» lausus Kanepi õpetaja Margit Lail julgustavalt. Isegi järgmisel aastal 90aastaseks saava Petseri koguduse kokkukuivava liikmeskonna teemat vaagides lausus Võru õpetaja Andres Mäevere, et kuni kasvõi kaks-kolm Issanda nimel koos käib, on põhjust jumalateenistusi pidada.
Mida esile tõsteti? Kanepi kogudus rõõmustab lastetöö ja kooriliikmete arvu kasvu üle, pingutusi tehakse kiriku remondini jõudmiseks. Räpinas oli hea ristimis- ja välissuhete aasta, mööda ei saa vaadata vabatahtlike töö panusest.
Petseris, mille kiriku orelit (Kriisade orel, 1928) peetakse Venemaa kümne parima hulka kuuluvaks, on Peterburi organistide eestvõtmisel planeeritud aastas 30 kontserti. Publikut oli viimastel kontsertidel 150–200 inimest.
Võru kogudus tundis heameelt kahe uue kirikuvanema ja väga heade suhete üle Võru linnavalitsusega. Pindis oli erakordne ristimis- ja leeriaasta, samuti õnnistusrohked piiblitunnid. Võru ja Pindi kogudus jagasid usku ülesehitavat palve- ja mälestusküünla süütamise võimaluse pakkumise kogemust.
Põlva kogudus arendab matusetarvete müüki. Jätkuvalt tubli on lastetöö, koostöö Mammaste kooliga sujub: toimuvad usundiõpetuse tunnid ja nädal algab hommikupalvusega. Rõuge õpetaja osutas ohule keskenduda hoonetele enam kui inimestele. Õnnestusid kord kuus toimunud vaimulikud vestlusõhtud, Rõuge on populaarne laulatuspaik.
Jõudsalt on paranenud Urvaste koguduse suhted lasteasutustega. Ilmus lastele mõeldud, kogudust tutvustav brošüür, mida kohtumistel jagatakse. Urvaste õpetaja algatus jõuda Maarjamaa aastal igasse kihelkonna külla on julgustavalt alanud. Lisaks mängiti rohkelt võrkpalli, sest avati avalik võrkpalliplats Uhtjärve ääres.
Vastseliina koguduse muusikatöö edenes: aasta sündmuseks oli mahedakõlalise Misso oreli renoveerimine, koorijuht Ara Banderi juhendamisel sai naiskoorist segakoor. Muremõtteid tekitas rohke hoonelise vara koorem ja õhku jäi küsimus, kas ehk surnuaed vallale tagastada.
Võru praostkonnas on veel kaks hooldatavat kogudust: Mehikoorma ja Roosa. Kahanevale elanikkonnale vaatamata on mõlemas suudetud säilitada kohapealne aktiiv. Küll tõstatus küsimus, kas kirik võiks väikeste koguduste tarvis välja töötada eristaatuse. Urmas Nagel pakkus välja, et kirikusiseselt võiksime neid võtta kui iseseisvaid kogudusi, ent riigi silmis oleksid nad mõne suure koguduse filiaalid. See väldiks bürokraatlikku paberimajandust.
Sinodil viibis ka piiskop Joel Luhamets, kes sõnavõtte kuulates rahulolevalt ning silmanähtava rõõmuga muheles ja hiljem rõhutas, et kiriku olulisem ülesanne on minna välja ja teha igas piirkonnas tööd ning olla osaduslikult üks.

Valdkondade analüüs
Muusikatöö sekretäri Kristiina Nageli sõnul tegutses praostkonnas kaheksa kollektiivi. Organistid puudusid vaid Roosas ja Petseris. Jätkuvalt rõõmustas praostkonna lasteansambli tegevus. Kogu praostkonna muusikatöö kõrgpunktiks oli suvine laulupäev Võru kirikus.
Laste- ja noortetöö juht Eveliin Sillakivi vaatas veidi murelikult oma valdkonnale: noortetöö on taandunud leeritööle ja üheteistkümnest kogudusest vaid kolmes töötab korrakindlalt pühapäevakool. Lisaks toimub veel kolmes projektipõhiseid kokkusaamisi. Õnneks suurendab teotahet suvine õnnestunud ja arvuka osavõtuga (70 last) praostkondlik pühapäevakooli laager.

Praosti valimine
Peapiiskop Urmas Viilma tänas Urmas Nagelit praostkonna juhtimise eest ning tõstis esile tema edasivaatavat ja analüütilist lähenemist. Uueks praostikandidaadiks seati Urvaste koguduse õpetaja ja senine abipraost Üllar Salumets, kes 27 valijalt sai 100% toetuse. Elevust tekitas abipraostikandidaadi esitamine, kuna vastvalitud praost kummardas pea Jumala ette ja ütles, et on kimbatuses, sest väärikaid vaimulikke on enam kui üks. Valituks osutus Kanepi koguduse õpetaja Margit Lail.
Peapiiskop tunnistas oma sõnavõtus, et Võru praostkond on talle Tallinnast vaadatuna tundunud kõige hoomamatum oma kauguses. «Kohal olles näen, et see on hoopis piirkonna õnn, kuna on tekkinud oma toimetuleku süsteem, oma mikrokliima. Hoopis teistsugune terviklik osaduslik vaimsus, kus vaatamata sellele, et statistika järgi lahkub piirkonnast iga päev 1,9 inimest, ollakse kogudustes kohal kõiki inimesi hõlmava teeniva mõtlemise ja tänuliku meelega.»
Kätlin Liimets