Usk, osadus, palve …

Kolmandat aastat tulid vennastekoguduse liikmed ja sõbrad suvepäevaks kokku 31. mail Nabala palvemajas.

Teemaks oli seekord usk. Esimene suvepäev peeti 2012 Nissis misjoni teemal, mullu kogunesid selle äratusliikumise austajad Kuusalus Piiblile keskendudes.
Tänavused 110 osalejat olid kinnituseks, et sellist päeva on tarvis. Mis siis, et vennastekogudusel on ametlikke liikmeid ainult mõnekümne jagu rohkem – nüüdki olid lisaks tavalistele Tallinna Endla, Harku, Nissi, Kuusalu, Tõdva, Pühalepa palvemaja esindustele kohal näiteks Tartu ja Pärnu inimesed, kes kogunevad samas laadis palveks ja osaduseks sõna juures nagu vennastekogudusel Eestis tavaks on olnud.
Hea traditsioon on kestlik, ehkki ühe Pärnu usuõe süda hakkas tema sõnul ärevusest lausa puperdama, kui tervitussõna öelda paluti: Nabala hoone ja vanemad osavõtjad paistsid nii auväärsed. «Tulime siia õppima,» kinnitas ta.
Eestis luterliku kiriku piires püsinud vennastekogudus on olnud Eesti kõrgkultuuri häll, tuletasid meelde nii vennastekoguduse peavanem Eenok Haamer kui ka selle juurtega vaimulik Tanel Ots. Just palvelates õpiti omal ajal ära pillimäng ja laul, omandati eneseväljendusoskus ja esinemisjulgus.
Vaimuliku muusika sisukust tunnistasid nüüdki nii Harku palvemaja pillikoori traditsiooniline kõla kui ka noorte meeste Trio Comodo tänapäevasemas töötluses vaimulikud palad. Kuidas kultuurikeeristes sisukust hoida? Küllap ei vihjanud vend Haamer mitte ilmaasjata, et 1700ndate esimesel poolel Herrnhutis tekkinud vennastekoguduse käsi käis kõige paremini esimesed 130 aastat – sama kaua, kuni kestis selle liikmete keskel igapäevane lakkamatu palve.
Pikema ettekande usust esitas Veikko Määttä Soomest lestadiuslaste äratusliikumise misjoniseltsist. Pastor julgustas, et ehkki usk on ajaloo vältel tihti tundunud ohus olevat, on Jumal kirikule alati vaimulikku uuenemist andnud. Peaasi, et inimene end mõttes Jumalaga ühele pulgale või kõrgemalegi ei seaks.
Veikko lõpetas usu olemuse põhjaliku ülevaate tunnistusega oma emast, kes oli surivoodil lapsi lohutanud: «Ärge nutke, nüüd ootab mind ees kõige parem aeg!»
Rühmatööde teemasid oli koguni kaheksa: usk ja palve, usk ja imeteod, usk ja vale­prohvetid, usk ja Jeesuse eestpalve, usk ja tunnistamine, usk ja õigeksmõistmine, usk ja head teod, usk ja argielu. Kokkuvõtetes märgiti küsimuste tõsidust ja keerukust, mis neile Jumala ees alandliku südamega lähenema pani. Ilmnes isiklike tunnistuste ülekaal räägitu seas.
Eesti Piibliselts pakkus peale raamatuleti võimalust igal soovijal tahvelarvutis oma käega piiblisalme kirjutada, et kunagi panna kokku elektrooniline käsitsi kirjutatud Piibel.
Päeva korraldada aidanud EELK Jüri kogudus, kes Nabalat teenib, on vennastekoguduse ja pühakirjaga eriliselt seotud juba ajast, mil Jüri kirikuõpetaja Thor Helle selle tõlkimist organiseeris ja vennastekoguduse rajaja krahv Zinzendorf eestlaste Piibli trükkimiseks otsustava summa annetas. Kas ei meenuta isikupäraste ridade kogumine nüüdsel masside ajastul jälle tõsiasja, et Jeesuse kutse kehtib igaühele isiklikult?
Kui usukaaslastega said sõnumid enam-vähem vahetatud, kaks toidukorda peetud ja ilusa ilma üle rõõmustatud, kanti Taevaisa ette palvekarpi kogunenud eestpalved. Lastetubagi lõpetas askeldamise ja peavanem väljendas lootust, et ehk kiirgab kojuminejate pale nüüd veelgi enam armastust, mis kõrvalseisjailegi ära paistab. Kogetud osaduse mõjul ja Jumala abiga arvati sellega hakkama saavat.
Piret Riim