Usk, mis võidab ära maailma, on armastus

Ja see ongi võit, mis on ära võitnud maailma – meie usk. 1Jh 5:4c
Kes ei tahaks maailma võita! Ja mida kõike selleks pole tehtud. Põhjendades tehtut kindla veendumusega asja õigsuses. Alles nädalapäevad tagasi möödus aasta terrorirünnakust USA-s, mis tehtud inimeste poolt, kes uskusid teo läbi kohe paradiisi pääsevat. Või lugematud väiksemad konfliktid erinevate uskude vahel üle maailma. Ka kristlaste vahel, näiteks katoliiklaste ja protestantide vahel Suurbritannias. Enamiku selliste võitluste liikumapanevaks jõuks on viha. Viha teise inimese, teise kultuuri vastu.
Rääkimata meist endist, ma mõtlen eestlastest. Käib äge valimisvõitlus «maailma äravõitmise» nimel, võitlus, kus vend ei tunne venda. Jällegi kristlased kristlaste vastu. Luuakse usukaaslaste ühendusi, ikka «maailma äravõitmise» nimel. Erinevatesse erakondadesse kuuluvad usklikud on mõneks ajaks unustanud oma ühise usu ja haaranud maailma relvade järele. Loodan, et meil ei ole kõige selle taha viha, vaid pigem eestlaslik jonn olla teisest parem.
Kuid Johannes kirjutab: «Kui keegi ütleb:«Mina armastan Jumalat», ja vihkab oma venda, siis ta on valelik.» Niisiis see usk, mis võidab ära maailma, on armastus. Ja kaugeltki kõik klassikalise lääne ühiskonna(kristliku ühiskonna) mängureeglid ei ole koostatud lähtudes armastusest.
Nii et kui keegi tahab maailma võita, ei tohi ta lähtuda mitte vihast või eestlaslikust jonnist, vaid armastusest. Nagu Kristus seda tegi. Või nagu Kaanani naine seda tegi eeloleva pühapäeva evangeeliumitekstis. Armastus oma haige tütre vastu oli nii suur, et see pani hülgama kõik ühiskonnas kehtivad reeglid. «Siis Jeesus vastas talle:«Oh naine, sinu usk on suur! Sündigu sulle, nagu sa tahad!»»
Andku Taevane Isa ka meile sellist usku, mis maailma võidab.
Lauri Kurvits