Ükskord näeme oma Issandat

Ja kui mind maa pealt ülendatakse, siis ma tõmban kõik enese juurde.
Jh 12:32
Soomes Pori linnas on kabel, mille tegi üks isa oma tütrele. Kabelis olevad maalid on maalinud Akseli Gallen-Kallela. Tallinna linnas on üks kirik, kus maalil on kujutatud surmatantsu – mõlemad räägivad ühte ja sama lugu… lugu elust ja selle läbipõimitusest surmaga.
Pean häbiga tunnistama, et oma silmaga olen näinud neist kahest ainult seda kaugemat, Soomemaal olevat, pole lihtsalt kunagi olnud aega astuda sellesse kirikusse ja vaadata, ikka olen sealt mööda tormanud kas all-linnast Toompeale või vastupidi… Nii olengi seda pilti näinud reprona, ehk isegi põgusalt, see-eest teist pilti, õigem oleks öelda teisi pilte seal Soomemaal olen vaadanud pikalt.
Ilusad karged, ehk isegi kodused pildid, mis kujutavad inimese elu, samas on nendes piltides midagi, mis võtab kananaha ihule… Nendel piltidel on surm ja see tekitab kõhedust. Sest surmast me ei räägi, me isegi ei mõtle sellest. Mõelda, et tegelikult oleme surelikud inimesed – pole moodne… «No kuule, vaata, millal need pildid seal kabelis on maalitud! Tead sa, millisel tasemel oli siis meditsiin? Muidugi oli surm nende elu osa,» võiks väidelda minu oponent ja mina vastaks talle kindlasti võrdlusega hobuse ja auto ohtlikkusest, mis tõestaks talle, et surm on meie elu osa. Õigus oleks meil mõlemal.
Miks olen nii mustas tujus, miks mõtisklen surmast helgel ülestõusmisajal? Võibolla sellepärast, et nädala juhtsalmi võib tõlgendada mitmeti. Ühelt poolt hoiatusena, sest meie peale mõeldakse ja ükskord võime seista seal, kuhu pääsemist me, inimesed, oleme kogu aeg peljanud – Jumala aujärje ette nimelt, sest seal on Kohtumõistja.
Teisalt rõõmusõnumina, sest meie peale mõeldakse ja ükskord võime seista seal, kuhu pääsemist me, kristlased, oleme nii kaua oodanud – Jumala aujärje ette nimelt. Seal näeme ju Teda, kes on meie eest kannatanud ja kes on ülendatud Isa paremale käele.
Must on mu meeleolu sellepärast, et pahatihti tundub mulle, et neid teisi, kes ootavad rõõmuga kokkukogumise tundi, jääb iga hetkega vähemaks… Ega meeleolu tegelikult väga must olegi, pigem murelik, sest tean, et Jumalat hakkame pahatihti otsima alles siis, kui julgeme endale tunnistada oma surelikkust.
Tänan siinkohal inimest, kes näitas mulle seda kabelit esimest korda. Mis sest, et lootus, et see leht ta kätte satub, on imeväike ja nagunii ta eesti keelt ei oska. Tänada tahan teda aga sellepärast, et seal kabelis näitas ta enne väljumist ühte pilti, õigemini freskot, mis jäi teiste, suurte piltide varju. Pildil oli tee, mis viis ühe linna juurde ja seal teel ootas keegi, heledad rõivad üll, neid, kes olid sinnapoole teel… Usun, et ma ei pea selgitama, mis linnaga oli tegu ja kes teekäijat ootas… Tema tõmbab meid enese juurde.
Urmo Saks