Üksi kui puud

2007. a sügis
Palju kordi oleme rääkinud, et kui saaks, magaks kolm päeva järjest, ei tõusekski maast üles. Mul oli nüüd see võimalus. Ma ei maganud kolm päeva järjest – mitte kuidagi. Aimdused, mõtlused, päeva nägu aknas hoiavad üleval. Õhtul tõi õde unerohutableti, aga sellestki jätkus ainult pooleks ööks.

Tead, mis oli haiglas kõige meelepärasem? Vaikimine, pikad vaikimise viivud. Eks me rääkisime ka palatikaaslastega, mõnikord liigagi palju. Tundsid kohe, kuidas väsitab. Rääkimine väsitab. Ükskord, kui ma Lätist kombaini tõin, siis ma istusin tol õhtul seal truubinurga peal ning rääkisin, rääkisin ja rääkisin. Et mis oli ja kuidas oli. Ja tundsin, kuidas ma muutun seest tühjemaks, tühjemaks ja tühjemaks. Kuni lõpuks õõnes tunne kiskus kõhtu kokku. Energiat paiskad iga sõnaga välja ja ise jääd kõne käigus loiuks.
Aga kõige mõnusamad olid jah videvikuks tõmbuvad õhtupoolikud, kui juba kolm või neli tundi olid suud kinni püsinud. Suur maja kahiseb õrnalt nagu hajuv ilmaruum. Kestva vaikimise päris lõpus hakkad juba tõelisi tundmusi kogema. Inimene vajab suuremat ajatükki enda kogumiseks. Rähklemine ja liigutamine jätab vaid kildudest tühjuse.
Öeldud sõnu polegi palju tarvis. Meie, inimesed, oleme niivõrd erinevad, et teise inimeseni jõudmine paistab peaaegu võimatu, kuigi võid seista temast kahe meetri kaugusel. Minevik, olevik ja elukombed on niivõrd erinevad. Voodinaaber meenutas mu isa: kinnised huuled, sama olek. Salajasi peensusi polnud mõtet sõnadesse tõsta. Piiblis on: Jeesus vastas neile ja ütles… Siis tulevad sõnad. Sõna on seal rohkemaks ja kõrgemaks seatud kui see igapäevane mulin, mis pidamatult voolab.

Halb laps

Ma ei läinud maailma raamatukogusse, et sealt midagi hästi tarka lugemiseks võtta. Olelemises jõudsin ikka-jälle mõttekohani, kust ma tulen ja kes ma olen.
Ma olin oma vanematele halb laps. Vanematel oli ilmlõputu loomatalitus, sõnnikuvedu ja laudatöö. Mäletan, need talituskitlid ja võidunud joped rippusid köögis varnas. Peitust mängides pugesin kord sinna taha ning viha lõhn tungis hingamisse, tuletades tööelu karmust näo lähedal meelde. Kurvad olid need kauged välistööde päevad. Kapsasupipott podises siis pliidiraudade peal ja majas vinus kapsakeedulõhn. See oli kurbuse ja haleda meele lõhn.
Mõnikord ilmus ema kööki, siis oli tal hirmus kiire, siis oli ta närviline ja kurjustav. Ma olen näinud neid musti põllutöölisi, sõnnikuvedajaid, mehi ja naisi. Inimesed tegid ja töötasid, rõõmu sellest polnud. Nende ülimalt tõsised, mornid, vihasedki näod hirmutasid mind kõige rohkem. Mõtlesin: peaks ma säherdusest karmist tööelust ikka kuidagi välja saama. Laps ikka unistab, hingab, vaatab rõõmsama päeva poole. Nendel aga tampis kogu aeg seljas see peab, peab, peab.
Aastaid hiljem kirjutasin ühe leheloo. «Unistustest» oligi pealkiri. Seal siis mõtisklesin, et neil inimestel ei olegi unistusi, ülespoole pilku. Et on ainult nina maas, kus sõnnik, savi ja pori. Sellest tuli tüli ja pahandus, millest ka nüüd juba üle 25 aasta möödas. Nemad polnudki ise võimelised oma olekut ja olukorda muutma. Ma olin nende suhtes ülekohtune. Ma olin halb laps. Nad hoolisid ja hoolitsesid kõigi oma töödega, aga mina ei näinud selles väärtust.

Varjama pidi

Eelneva jätkuks mäletan ühte päeva, ühte õhtupoolset päiksega tundi, kui ma läksin piki okastraadiga piiratud aiaveert ja nutsin. Seal meie aida taga kasvasid pihlakad, sealt läks vana karjatänav ja seal oli ka okastraadist aed hobuste koplile. Läksin mööda aiaveert, suured soojad pisarad voolasid, ja ma tõotasin endamisi, et kui saan suureks, siis lähen siit ära ega tule kunagi enam tagasi. Ma ei mäleta seda eelnevat tüli vanematega, aga seda nutmist ma mäletan. Ma olin kange ja oma õiguses kinni. Lõpuks kükitasin rohu sisse maha. Ma ei saanud ju neile tol hetkel midagi teha. Ma ei tea, kas selle nutmise vägi oli nii suur, aga nendelt kodunurmedelt olen ma elus tõepoolest ära läinud ega tule vist kunagi enam tagasi.
Mõnikord arutleti, kui jälle tülid olid, kas riidudel pole mitte majapõhja viga, et inimesed sõnelesid ja kiskusid igaüks ise suunas. Vanaisa ehitanud elumaja liiga madalasse kohta, kus vesi kimbutab. Vaatasin neid vundamendikive, kuulasin neid kõnelusi, oma õrnadest kujutlustest pidasin suu. Kas siis maakoht võis tõesti põhjustada tüli ja kiusu?
Kodus pidi oma kavatsusi varjama ja peitma. Saag ja kirves käisid hops dressipluusi alla või pükstesse, kui tahtsin neid välja viia, et midagi jälle ehitada. Muidu pidi emale aru andma, et mis sa teed ja mis sa jälle teed ja seda ei tohi kuidagi teha. Sae ja kirve ma ajasin nüriks, naelad raiskasin ära, lauad lõikasin mõttetult juppideks.
Naabrilaste poole ei tohtinud minna, sest – mis sa hulgud! Loopre jõele ujuma ei tohtinud eriti minna, sest seal ma upun kindlasti. Midagi ei lubatud, midagi ei tohtinud. Ainult salamahti, varjatult ja pisitasa oli võimalik «omi asju» liigutada. Vanematega oli täiesti mõttetu vaielda, sest arusaamised olid niivõrd erinevad. Suur ja väike mõtlevad täiesti isemoodi.

Kallistus

Eelneva jätkuks: suurte ülemuste ja tavakodanike mõtlemine on tänagi täiesti erinev. Seepärast praegune Eesti elu ongi selline, nagu see just parajasti on. Mida kõrgemale kohale juht jõuab, seda rohkem ta elutasandist kaugeneb. Kehtib tänagi seesama mis nõukogude ajal: ära mine ülemuse, vaid töömehe juurde, ta teeb sulle selle väikse asja ära. Ülemuse juurest aga… lahkud tühjade kätega.
Mina ei näinud kunagi, et vanemad oleksid kallistanud või suudelnud. Terve igavikhalli elu elasime seal ära, aga sellist asja minu silma all ei juhtunud. Võib-olla millalgi nooruslikel kevadpäevil seda juhtus – võin vaid õlgu kehitada. Musi või embust peeti täiesti kohatuks ja sobimatuks ses argises rähklemises. Ema kallistas hobuse kaela ja paitas lakka, seda küll oli. Aga inimese lähedust välditi.
Ja ma ei tea, võib-olla on see mingi minu eripära, aga ma ei tahtnud, et ema mind katsub. Juhtus seda mõne haiguse ajal. Siis ta tuli, öeldes: «Oh sa kallikene», pani põse minu vastu, et palavikku tunda. Ikka pöörasin pea ära, see oli nagu ebamugav silmapilk. Nii nagu olid uued riided linnamineku tarbeks maainimesele harjumatud ja võõrad, nii tuli ka tundeväljendus endast eemale jätta. Nõnda ma olengi emotsioonitu, nagu ütles üks mu kaaslane hiljuti.
«Ukuaru» filmis on üks koht, kus näitleja Rein Areni mängitud tegelane on Papi Loreidaga voodis. Niisugune valge kaunis tubane stseen. Mees küsib seal valgete linade ja patjade keskel: «Kas me sinuga ei suuda siis ühtegi lapsukest valmis teha?» Eesti jaoks kuidagi olemuslik pilt. Olen viimastel aegadel sellele palju mõelnud. «Ukuarus» peab see näitama põlglikku suhtumist rikastesse, aga… Olen minagi tõstnud neid valgeid patju ja linu pärast matuseid auto peale. Uhke pesu pitside ja nimetähtedega. Katsud: külmad mis külmad. Oleks selle jõukuse asemel tundesoojust vähe rohkem olnud! Oleks mul endalgi mõni vend olnud!

Vanaema

Ikka ja jälle jõuan oma vanaema juurde, teadmata isegi, miks küll. Jutt on siis isaemast. Tema oli ainuke neljast vanavanemast, keda ma pikemalt nägin. Vanavanemaist kahte pole ma üldse näinud ja emaisa suri kuuekümne kaheksandal aastal. Kõik me olime järjest olnud vanade vanemate hilislapsed. Segasid sõjad, tõved ja hädad.
Ema ei saanud vanaemaga just väga sõbralikult läbi. Seda oli niimoodi raske seletada. Sai läbi ja ei saanud ka. Kui sa selle sees elad, siis sa tajud, tunned ja tead, aga ei sõnasta. Sõna «ämm» meil ei kasutatud ja ämmapõlgusest ma ei tea, mis asi see on. Sellist värki kindlasti ei olnud. Emaema matustel viiekümne kaheksandal aastal nõudnud vanaema, et laulame ikka veel, oleme ikka veel. «Mamma oli just äsja surnud. Mul polnud mingisugust tuju. Siis ta hakkas mulle vastu,» kõneles ema mulle.
Vanaema elas meist kilomeeter eemal. Pärast mehe surma kohe sõja järel oli tema siis endine taluperenaine. Talust endast oli kuuekümnendatel alles jäänud vaid taluõu lillede ja peenardega, kus vahel ta siis toimetas ja talitas, elumaja ja vana laut seal kõrval. Ja kuna vanaema elas eraldi, siis oli ta ka omaette leibkond, ning temal tohtis olla nagu kõigil teistel kolhoosiperedel üks lehm ja üks aiamaa 0,6 ha.
Nõnda oli meil alati kaks aiamaad ja kaks lehma. Aga seda ma pidin kindlameelselt kontrollidele ütlema, et teine lehm on vanaema oma. Vanaema on juba vana ja ise ei jõua enam pidada. Last oli nõnda õpetatud ütlema. Selles mõttes oli vanaema kasulik äriprojekt.
Kui vanaema meil saunas käiski, siis pärast sauna asutas alati minekule. Oli õhtu pime kui kott, sadas vihma või oli taskulamp peos tõeline seasilm, ei tähendanud. Ikka läks. Kuidas ta, pesupamp kaenla all ja kalossid jala otsas, kohale jõudis, seda ei tea siiamaani. Ise rääkis, et kui sul pole oma kodu, siis sa oled nagu Sandi-Kusti.

Üksindus

Suvi 2007, jälle needsamad paigad, vanaema elumaja. Rohi on kasvanud kohutavalt kõrgeks, noored puud sirguvad otse maja kõrvalt üles. Siin näib täielik dþungel. Aega oli, tegin kuidagi lahti selle toa akna, kus ta viimati magas. Kõrge vundamendiga majast võis vaadata välja risustunud õunapuuaeda. Hommikupoolne tuul liigutas halli tuhmunud kardinat. Istusin, hingasin, vaatasin kõrge rohu sügavusse.
Siin ta siis oli, 1946–1996, peaaegu sajanda sünnipäevani. Viiskümmend aastat oma üksinduses. Nii pikka karistusmäära polnud isegi Stalinil. Kui siia tulid, siis ei saanud kuidagi minema. «Olge ikka veel mulle seltsiks, kus te jälle nii ruttu lähete!» kõneles tema. «Ma toon veel seda moosi ja proovige veel neid seeni» – käis ta muudkui sahvri vahet. Noortel oli aga nihelus tagumikus ja rutt kehas. Jälle minekule!
«Kuidas sul siis läheb?» küsisin mõnel harval külastuskorral. «Virisen viletsat viisi,» ütles tema. «Mis sa siin teed kõik need pikad päevad?» küsisin. «Talitan iseennast,» ütles vanaema. Need olid sõnad, mis mul temast on jäänud. Ta oli kuidagi iseenese tões kinni, umbusklik ümberoleva suhtes. Aastakümneid seisis see maja muutumatuna, ikka samasugusena.
Vana inimene kasvab kinni nagu umbejäänud tiik. See osa, mida ta liigutas elu tarbeks, oli järjest väiksem ja väiksem. Ta oli täiesti apoliitiline kuju maamunal. Kolhoosi ta ei astunud, valimistel ei käinud, metsavendadest ei rääkinud kunagi. Lihtsalt oli üks talukoht võsa ja karjamaade keskel ning seal elas oma üksinduses üks inimene, minu vanaema.
Juhtumisi leidsin 1846. aastal sündinud Peter Susi perekonnatõendi 1897. aastast. Venemaa rahvaloendusega seoses välja antud tõendist nähtub, et Peteri kaheksast lapsest surid seitse erinevas eas. Ainult üks neist, minule vanaisa ja vanaemale mees, andis ühe kauem elanud järglase, see oli minu isa. Läbi aegade on seesinane talukoht olnud üksildaste inimeste elupaigaks.

Üksinduse anatoomia

Soome viiest miljonist inimesest pidi üks miljon elama üksinda. Viiendik ehk 20% siis. See arv näitab kasvu. Ega meilgi see palju teistmoodi ole. Neljast abielust kolm lahutatakse. No ei klapi see perekonnaelu! No mis sa teed! Vanaduspensionäride seas on alla saja tuhande mehe ja üle kahesaja tuhande naise. Paratamatult on kusagil suur hulk üksikuid memmesid.
Kuivad laused ei veena, kui sa pole ise üksindust lähedalt näinud. Vanaema puhul olid üksijäämise põhjused loomulikud, looduslikud. Mees suri ja poeg läks naise juurde. Vaim, hing ja ihu kasvavad keskkonda sisse. Puid istutatakse ümber vaid siis, kui nad on veel väikesed. Vana ja jäme tüvi hingab oma loomuliku lõpuni, kuni ta saetakse või variseb ise maha.
Jändrik haraline saar kasvas künkal pumbakaevu lähedal. Mööda kivivaret jätkus veel saarte rida kopli poole. Varajases sügises olid saared ühed esimesed, mille punasekirjud lehed hallidele kividele varisesid. Oktoobriõhtu loojang punetas kreegiaia taga kauge välja peal. Igatsus valdas hinge külmas õhus. Vanaema lõpetas kägiseva pumpamise ja tõstis veepange maha: «Ala’ on siuke nukrus ja kurbdus, kui neid õhtaid vaatad.»
Talv tekitas umbse, lootusetu meeleolu. Kui juhtus olema pikk lumerohke talv ja ma vahel siia tulin, siis oli niisugune igavus siin tubades, et silmis hakkas kibe. Tundmise järgi olid hallid õhkude koormad seinte vahel sajandiks seisma jäänud. Vanaema, ta rääkis: «Vahest öösi ei tule und. Silmad näevad siukest väikest valgust akna kohas. Siis ma vahin tükk aega seda aknakuma.»
Mul liikus selle jutu peale vanaema koos oma sängiga silme ees ringi, keerdus ja tõusis üles lae alla. Seesama hall öökardin seisis päeval ka akna ees. Oma kingitusi ta kinkis edasi. Ta ei hoolinud maailma tundeist ja puuteist. Ta lihtsalt oli keset ajamerd.

Valge kevadudu

Ühel kevadel ma läksin sinna taas. Maapind krõbises juba lehtedest ja kõrtest, vaid üksikutes kohtades nägin veel valgeid lumelaike. Päike mõtiskles võseriku ning põllulappide kohal kõrgudes, mida päevaga ette võtta. Oli niisugune hommikupoolne varane tund. Vanaema oli välja tulnud ja istus tooliga Ansuri poole mineval karjamaa küljel.
Kõnetasin seal teda, rääkisime tasasel häälel tühjast-tähjast. Kraavidest ja veeaukudest tõusid üles valged kevadised uduaurud. Kujutlesin või nägin koguni, et vanaema lühinägelik nägu tõusis ja hõljus koos auruste udutompudega. Kui sul kedagi sõpra ei ole, siis on vähemalt suur loodus, mis inimlapse oma hõlma võtab.
Suvi kippus enamasti alati lõpu suunas kalduma, kui teda märkasid. Suvistesse öödesse tuli juurde sünget tumedust, kõrged karjamaakuused kohisesid sügavamalt ja kaeblevamalt. Kopli väravasse olid jäänud veel redelpostid, mille vahele tõmmati pikki latte karjaaia sulgemiseks. Vanaema astus võpsikust kodu poole, käega põlletaskus midagi kobades. Nägin tema väikest kuju seal: mitu kuupmeetrit oli üks kuusk ja mis mahu sisse võis vanaema kokku panna? Inimese kondid ja luud olid üks väike tühine hulk, kui need lõputa mullapõue maetakse.
Kord augustis jäin sinna ööseks. Eestoas küljeli lebades kuulsin kõrgete puude kohisemist maja taga. Lõputa igatsus, ootus ja haledus olid need, mida tuulekoha meeltesse tõstis. Mispärast küll on nii, et teise inimese jälgi ja hõikeid võid vaid ööhallis kaeblevas kohinas aimata?
Geenide kaudu tuleb see kõik ju minuga kaasa. Tunnen, kui lootusetu on tänases päevas endale sõpra leida. Üksi elavate inimeste arv suureneb selles peaasi-et-minul-oleks-hea-ühiskonnas. Seisame eraldi kui puud, mis ei saa omavahel kokku.
Rannar Susi
Illustratsioon: Anu Mõtshärg