Uhkust ja muret «tühistav» püha

Kõikide silmad ootavad Sind ja Sina annad neile roa omal ajal.
Ps 145:15
K. G. Jung rääkis kollektiivsest alateadvusest, kogukonnas tervikuna varjul olevatest kinniskujutelmadest. Olen täheldanud, et teatud piiblikohad on end aasta ringi justkui laiali jaganud, saanud paljude jaoks ühese tähenduse ja haakunud kindla tähtpäeva külge.
Arvan, et pole vähe minutaolisi, kellel lõikustänupüha seostub eelkõige Markuse evangeeliumi 6. peatükiga. «Pange tähele taeva linde: nad ei külva ega lõika ega pane kokku aitadesse, ja teie taevane isa toidab neid.» Nagu ehib lillekesi väljal, kes ei tee tööd ega ketra, rohkem kui Saalomoni hiilgusega. Taustale projekteerub muidugi inimene, palehigis rügaja, kes mure ja hirmuga mõtleb lõikusele ja homsele. Vahel tundub piibel liigagi «ära»seletatud, eriti krestomaatiliste osade puhul. Nii ka see inimlikku hoolt ja tööeetikat justkui «tühistav» koht, mida see tekst aga ometi pole. «Rõõmusta rohke saagi üle, aga ära kiida vaid iseenese usinust. Kui ka kitsikus käes, ära muretse liiast homse pärast,» kõneldakse meiega tegelikult.
Jah, inimene kipub tõesti liialdama – nii iseenda suutlikkuse kui hädadega, s.o üle- ja alahindama. See on üks meie inimliku piiratuse levinumaid vorme. Lootus Looja peale tundub kuidagi ebakindel, eriti kui tegu on ihutoidusega. Ja nii me küsimegi igapäevalt ennekõike – Mida sööme? Mida joome? Millega riietume? – ega märka, et see kõik antakse Jumala riigist pealekauba ja õigel ajal. Nagu teinegi roog – hingetoit.
Urmas Arusoo