Ühest Tallinna Jaani kiriku altarikirjast
/ Autor: Toomas Paul / Rubriik: Elu ja Inimesed, Uudised / Märksõnad: Piibli ajalugu ja sõnum / Number: 20. jaanuar 2021 Nr 3 /
„Sulle saab küll minu armust, sest vägi saab nõtruses täie võimuse“ (2Kr 12:9).
See salm on Tallinna Jaani kiriku altarilaua küljel, nii et kõik põhja pool seisvad pihilised ja armulaualised näevad neid sõnu oma silme ees. Lause on Jumala vastus apostel Paulusele, kes kannatas mingi raske haiguse all. Ta kirjutab, et talle on liha sisse antud vai, saatana ingel teda rusikatega peksma. Ta on selle pärast kolm korda Issandat palunud, et see ta rahule jätaks. Ent ta on saanud vastuseks: „Sulle piisab / saab küll(alt) minu armust, sest vägi saab nõtruses täieliseks / täie võimuse!“
Siin on, millele mõelda. Apostel nimetab, et ta on Jumalalt palunud oma vaeva ära võtmist kolm korda. Kolm korda! Meie meelest on seda lõpmata vähe. Esimene asi, mida siit õppida, ongi oma hädade pärast palumine. Paulus teab, et palve ei tohi olla Jumala mangumine. Jeesus ütles mäejutluses: „Palvetades ärge lobisege nii nagu paganad, sest nemad arvavad, et neid võetakse kuulda nende sõnaohtruse tõttu. Ärge siis saage nende sarnaseks, sest teie Isa teab, mida teile vaja läheb, enne kui te teda palute“ (Mt 6:7j). Karmid sõnad! Paulus paistab häbenevat, et ta on sama asja pärast kolm korda palunud, nagu Jumal ei teaks, mida talle vaja läheb.
Ometi teiselt poolt – Jeesus õhutab mitmel korral lakkamatult palvetama ja anuma. Järelejätmatu lesknaise mõistuloo lõpus ta ütleb: „Kas siis Jumal ei peaks muretsema õigust oma valituile, kes tema poole kisendavad päevad ja ööd, vaid viivitama neid aidates?“ (Lk 18:7). Kuidas need korraldused kokku hakkavad?
Me peame Piibli sõnumi adekvaatseks mõistmiseks hoolega jälgima lausete konteksti, milles need on öeldud. Kui Jeesus õhutas oma jüngreid palvetama, tõotas ta: „Mina ütlen teile: paluge, ja teile antakse, otsige, ja te leiate, koputage, ja teile avatakse, sest iga paluja saab ja iga otsija leiab ja igale koputajale avatakse“ (Lk 11:9j).
Kui seda piiblisalmi tuletatakse meelde ristimisepalves, siis on see õigel kohal – otsija leiab Jumala riigi ning koputajale avatakse taevariigi väravad, selles ei ole vaja kahelda. Aga ei tohi alata valest otsast ning muretseda maiseks eluks vajaliku pärast. Meie taevane Isa teab, mida me viimselt vajame, ega anna IGA küsimise peale: „Missugune isa teie seast, kellelt poeg palub kala, annaks talle kala asemel mao? Või kui ta palub muna, annaks talle skorpioni?“ (Lk 11:11j). Me peame otsima esmalt „Jumala riiki ja tema õigust, siis antakse kõik need asjad meile pealekauba“ (Mt 6:33). Sest – „Kui nüüd teie, kes olete kurjad, oskate anda häid ande oma lastele, kui palju enam Isa taevast annab Püha Vaimu neile, kes teda paluvad!“ (Lk 11:13).
Niisiis on oluline, MIDA me Jumalalt ootame. Meile on kogu aeg raiutud kui rauda: tervis on kõige suurem vara! Jah, see on õige, kui me muu „vara“ all mõtleme asju, mida peetakse rikkuseks. Kui sul enam tervist ei ole, siis pole ka üüratust rikkusest kasu ega rõõmu. Ja Jeesus päästis oma maapealse elu jooksul paljud põdejad nende piinast. Kui valu ja vaev on väga suur, siis inimene ei tarvitse suuta kõrgeid vaimseid teemasid jälgida.
Kummatigi, on suuremaid asju kui tervis ja isegi elu. Kas või vabadus. Noored mehed ohverdavad oma tervise ja elu isamaa eest. Ja pühakud hülgavad kõik mugavused, et teenida Jumalat.
Üks XIV sajandi mõjukamaid mõtlejaid oli Meister Eckhart Hocheimist. Ta kirjutab, et „ühelt haigelt inimeselt küsiti, mispärast ta ei palu Jumalat, et see ta teeks terveks. Siis inimene ütles, et ta seda meeleldi ei tegevat kolme asja pärast“. See „üks inimene“ on ilmselt Meister Eckhart ise, aga et mitte oma isikut tähtsustada, räägib ta endast kolmandas isikus.
Esimene põhjus oli, et „ta teadvat ja olevat kindel, et armas Jumal kunagi seda ei võiks kannatada, et ta on haige, kui ainult sellepärast, et talle anda kõige paremat“. Teine asi oli, et „kui inimene on hea, siis ta tahab kõik, mis Jumal tahab, ja mitte et Jumal tahaks, mida inimene tahab, sest see pole sugugi õige. Ja sellepärast, kui Jumal tahab, et ma haige pean olema – sest kui tema ei tahaks, siis ma ei oleks ka –, siis ma ei tohi soovida terve olla. Palju armsam, parem ja kasulikum on mulle, et mind Jumal armastab ja ma ka haige olen, kui et ma olen keha poolest terve ja mind Jumal ei armasta“.
Kõige ootamatum on kolmas asi, mispärast talle on vastumeelt ja vääritu paluda Jumalat, et Ta tema terveks teeks – et ta „ei taha ega pea õigeks rikast armast heldet Jumalat nii väikese asja pärast paluda“. Ta toob õige groteskse näite: kui ta läheks pika tee paavsti juurde ja siis paluks, et püha isa annaks talle ühe oa, siis, „tõesti, tema ise ja igaüks, kes seda kuuleks, ütleks õigesti, et ma olen suur narr“. Ometi on ilmselge, et kõik maised varad „on Jumala seisukohalt vähem väärt kui uba. Sellepärast oleks mul õieti suur häbi, kui ma oleksin tark ja hea inimene, paluda, et ma terveks saaksin“.
Eckhart on resoluutne: „See on haige südame tunnusmärk, kui inimene rõõmustaks või kurvaks saab selle ilma kaduvate asjade pärast. Selle üle peaksime südamest väga häbenema Jumala ees.“ Ta lõpetab: „Mis ma kauem enam kõnelen? Vana ja Uue Seaduse raamat on täis seda, kuidas vagad inimesed Jumala pärast ja ka loomulikkude vooruste tõttu on andnud oma elu ja endast lahti öelnud tahtlikult.“
Tunnistan ausalt, et mina ei ole võimeline nii stoiliselt valu kannatama. Mulle tundub, et Meister Eckhart pingutab siin üle. Sest kui Jeesus õpetas jüngritele meieisapalve, siis on seal sõnad „meie igapäevast leiba anna meile ka täna“. Kui me tohime paluda oma leivale jätku, siis küllap tohime paluda ka seda, et Jumal meie vaeva vaigistaks. Võtan seda Meistri mõttekäiku kui tema enda kohta kehtivat. Jumal võib tõesti olla nii suur pühade inimeste elus, et selle kõrval kahvatub kogu kannatus.
Ent siin on oht. Eckhart kipub minema selle üle uhkeks, et tema küll valu ehk oma pärast Jumalat ei tihka tülitada. Nii palju, kui me ta elust teame, suurt haigust tal ei olnud. Nii kärme on hybris, see pattude patt, põue pugema (1Ms 3:3).
Nii oli see ka Paulusega. Pühakute kõige hellem külg on, et neid kiusab enda tähtsaks pidamine. Paulus kardab väga suureliseks mineku pärast. „Vai lihas“, mingi väga suur vaev, on talle antud nägemuste (2Kr 12:2–7) pärast – tasakaalustamiseks.
Meie salmi mõistmise võti on pildis ülisuurest aardest, mis on saviastjates. Asi ei ole savinõu hapruses, vaid tühises väärtuses – neid oli ka vaeseima kojas. „See aare on meil aga saviastjates, et võrratult suur vägi oleks Jumala oma ja ei midagi meist. Meid kimbutatakse kõikepidi, kuid me ei ole kitsikuses, me oleme nõutud, kuid ei ole lausa nõutud; meid jälitatakse, kuid meid ei hüljata, meid surutakse maha, kuid me ei hukku; me kanname alati oma ihus Jeesuse suremist, et ka Jeesuse elu avalduks meie ihus. Sest meid, kes me elame, antakse alatasa surma Jeesuse pärast, et ka Jeesuse elu avalduks meie surelikus ihus. Sedaviisi on surm tegev meis“ (2Kr 4:7–12).
Paulus ei karda ka surma. „Jah, mulle on elamine Kristus ja suremine kasu! Kui aga mu siinne elu on Kristuse töö vili, siis ma ei tea, kumba valida. Mind paeluvad mõlemad. Ma himustan siit lahkuda ja olla Kristusega, see on ju väga palju parem, siia lihasse jäämine aga on vajalikum teie pärast. Ja selles veendunult ma tean, et jään elama ja jään teie kõikide juurde teie usu edenemiseks ja rõõmuks“ (Fl 1:21–25). Ta igatseb siit ära, et olla Issanda juures, sest see on väga palju parem. Siin ta on nõus olema ainult kaaskristlaste teenimise pärast. Ise ta läheks kohemaid.
Hirmust ei saa lahti seda tõrjudes, vaid ületades igatsusega. Ka meie võime uskuda, et kui Jumal ei võta me haigusi ära, ei tähenda see, et ta meid ei armastaks ega meist hooliks. Ka meie võime kogeda, kuidas just meie abituses ja nõtruses astub Jeesus väga lähedale.
Ka meie, tavalised inimesed, kellelt ei nõuta rohkemat, kui meie suudame, võime Pauluselt õppida asju õigesse tähtsuse järjekorda panema. Kristlasi ei võeta siit kannatuste maailmast ära, kuid meile antakse Vaim ja vägi, mis teeb tugevamaks valust ja vaevast. Su ligidal vaid rahu mul … Aamen.
Toomas Paul
Allikas: Tallinna Jaani koguduse koduleht