Simuna kiriku vana kantslijalg on pärast restaureerimist eks-poneeritud metallist tugialusel ning paigaldatud kesklöövis altari poolt teisele lõunapoolsele piilarile.

Simuna kirik sai käesoleval kevadel oma interjööri uue elemendi.
Nimelt viidi 4. mail sinna pärast konserveerimistööde lõppemist tagasi kirikus kunagi eksisteerinud kantsli jalg. Konserveerimistööd tegi KAR-Grupp AS. Kuju seisund oli halb — puit mardikate poolt suures mahus kahjustatud ning skulptuuri pind väga mustunud. Puhastamise käigus ilmusid nähtavale üllatavalt hästi säilinud kunagise polükroomia jäänused figuuri rüül ja näol — punane, valge, sinine, roosa.
Värviviimistluskihid ja puit konserveeriti ning tehti puidukahjurite tõrje. Et skulptuur oleks võimalike vigastuste eest kaitstud ja ka paremini nähtav, otsustati selle eksponeerimiseks valmistada metallist tugialus ning paigaldada kuju inimese haardeulatusest kõrgemale. Sobilikuks kohaks valiti kesklöövis altari poolt teine lõunapoolne piilar.

Vana kantslijalg

Kuju vanusest ja täpsest päritolust ei tea ükski dokument ega kroonika kõnelda. Simuna koguduse ja kiriku ajalugu on sama lünklik ja konarlik kui enamik meie aja- ja kultuuriloost. Võime omamoodi õnnetuseks pidada suurt asjaarmastajate ajaloolaste ja koduloouurijate hulka, kelle materjalikäsitlus on oma ülevoolavas vabaduses lähemal muinasjutumaailmale kui ajalookirjeldamise teadusele. Sageli on need «ajaloouurijad» aga väga innukad ja jõuavad kokku kirjutada rohkem, kui professionaalide väike hulk sellest asjalikku informatsiooni sõeluda suudaks.
Nimetatud puuskulptuuri kohta on teada vaid niipalju, et tegemist on kunagise kantsli jalaga. Kantsel ise on hävinud, kuid jalg jäänud alles. Mis ajal kantsel ehitati, ei ole teada. Simuna kirikukroonika kõneleb, et Liivi sõjast (1558–1583) kuni aastani 1622 «kirik täiesti tühja ja mahajäetuna seisnud». Siis hakatud kirikut taas remontima ja korrastama. Võime siis oletada, et järgnenud korrastustööde käigus valmistati kirikule ka kantsel ja kantslijalg, mis tänaseni alles.

Tundmatu meister

Teada on, et ka Põhjasõjas (1700–1721) kirik oma osa inimlikust totrusest kätte sai ja väidetavalt isegi põles. Tõenäoliselt võttis sõda endise kantsli, sest juba 1724 ehitati Simuna kirikusse uus, tänaseni alles olev barokne jutlustamistool. Vaevalt et endine kantsel tules hävis, nagu seda vahel väidetakse, sest siis oleks küllap ka kantsli jalg tulehammustustest pureda saanud. Nii võime siis jääda selle juurde, et too vahva skulptuur on umbes kolme ja poole sajandi vanune nikerdustöö tundmatult meistrilt.
Teine kindla vastuseta küsimus on see, keda skulptuur kujutab. Rahvasuu teab oma lihtsameelsel moel pajatada kirikuehitajast Simunast, kes tornist viimaks alla prantsatanud ja nõnda oma õnnetu lõpu leidnud. Tema auks olevatki too kujuke voolitud ja altari taha pandud.

Puusse raiutud Siimona

Kunstiloolased kõnelevad, et kantsli jalgadena on luterlikus ikonograafias kõige sagedamini kujutatud püha Kristoforust, nelja evangelisti või Moosest. Päris kindlalt ei saa Simuna kiriku vana kantslijalga neist ühegagi samastada, sest tunnused selleks puuduvad (Kristoforust kujutati tavaliselt teel olijana, evangeliste neljakesi koos ja Moosest koos käsulaudadega).
Seetõttu oleme Simunas läinud eesti kultuuriloos juba käidavaks trambitud oletuse teed, millele on paras ports enesele meelepärast värvi juurde lisatud, ja ütleme, et tegemist on apostel Siimonaga.
On ju viimane üheks Simuna kiriku, küla ja kihelkonna kaitsepühakuks ning rahvajutu Simun tahab kantslijalas paigale nime andnud meest näha. Seega, niikaua kui keegi paremat teadmist ei jaga, kõneleme oma külalistele puusse raiutud Siimonast, kes kord kantslit toetades oma tööd evangeeliumi kuulutamiseks teinud.
2006. aastal konserveeriti Kanuti ennistuskojas ka Simuna kiriku altarimaal, milleks saadi toetust pühakodade säilitamise ja arengu riiklikust programmist.
Tauno Toompuu,
Simuna koguduse õpetaja