Tühjad talud

Meelde kerkib hetk, kui pidin kodumaja maha jätma. Ajaliselt täpselt fikseeritud minut: 4. jaanuar 2001, õhtupoole kolme või nelja ajal. Olime mööbli ja koli just peale tõstnud, autojuht oli minu selja taga veel kuhugi välja jäänud. Seisatasin hetkeks köögi ja suure toa lahtises ukseavas, peatusin minutiks või paariks.

See oli väga eriskummaline tunne, mida vist ei saagi sõnadega väljendada. Kui palju mälestusi! Justkui elavad vaimud oleksid hõljunud mu ümber. Siinsamas pliidisuu ees ema veel istus viimases otsas, pani oma jõuetu käega puid alla. Veel kuulen kajana häälte kõla, sõnelemist ja jutuvada koduseinte vahel. Mäletamises lähen tagasi päikesehelgetesse kuuekümnendatesse, kui ühel südasuvel peeti isa sünnipäeva ja lauale oli pandud lillepärg ning kingituseks akordion.

Poollagunenud akordioni ka tõstsime mööbli vahele koormasse. Kui me siin autojuhiga sebisime ja ringi liikusime, siis nagu ei tundnudki vaimude kogunemist ja ligiolu. Kogu aeg ju tõstad, vatrad ja liigutad. Aga vaikses omaetteolus on minevik kohal! Sellist tunnet koged küll vist ainult kord elus. Mul on tulnud maha jätta ka ühikatubasid ja ajutine korter Tartus, aga nendest ma ei mäleta peaaegu midagi. Siin aga lõi terve möödanik ja olemuslik põhi silme ette. Võib-olla ehk surma hetkel koged veel sama.

Kõige rohkem olime hädas koertega. Neid maha jätta ei saanud. Meil oli autojuhiga tehtud laudadest puur veokasti nurka. Kahe koera pealetõstmine oli tõeline katsumus, isegi mind kippusid tõmbama. Kuni Põltsamaani, 10 kilomeetrit, nad jõudsid kolm korda katterihma läbi närida. Mis tundega nemad läksid? Neil õhtutel, kui üksinda pimedast kodust ära sõitsin, jäi Pontu vaikseks ja madalaks.

II

Eestimaal seisab tühje talusid. Kui palju neid on? – seis segane. Kes neid lugenud on? Siinsamas, natuke maad edasi metsas on Vihtla talu. Seisab tühjana. Sellel tormiõhtul, 9. jaanuaril 2005 tuli üks noorrahvas minu juurde, et tule tõmba auto välja. Läksid talu vaatama, jäid juba tee alguses sisse. Keegi kuskilt helistas, et mine vaata, kas torm pole lõhkunud. Abiotsija oli tuttava tuttav. Pärast, kui läksime sündmuskohale, näitas oma moblalambiga sinakat kuma. Mõtlesin, et niimoodi väga kauget liini pidi, mobla abil, käibki see talu hooldamine.

Siin on Kokemäe küla oma majapidamistega. Mõnes elatakse, on noor perekondki, on suur-uhke turismitalu, on ka täiesti lagunenud tumedaid hütte. 25 aasta jooksul on ümbruskonnast vähemasti 25 inimest ära surnud, neid, keda tundsin. Vana generatsioon on praktiliselt puhtaks surnud. Varsti olen ise üks vanemaid maakohas. Rõuge poole alla sõita on tühje maju tee ääres. Tajun seda, et inimesi on selgelt vähe. Näiteks appi tööle kutsuda pole kedagi.

Mõnda paika, näen, lähevad autojäljed. Mõnda kohta on seadusjärgsed omanikud metsa välja vedanud. Aga kes nad on, ei seda tea. Ei suhtle pea kellegagi. Veel sõjajärgsel ajal, sügisel koolnud ämm rääkis, käidi üksteise poole ‘juttu ajama’. Sõna otseses mõttes tuli õhtul naabriperemees külla ja räägiti tunde elust ja ilmast. Nüüd on selline suhtlusvorm täiesti kadunud. Väsinud tööinimesed istuvad ainult, nina telekas, kuni magama jäävad.

Mul on kolme viimase kuu jooksul olnud kolm matust. Kui näed teda seal kirstus, tajud, et piirjoon elu ja surma vahel on õrn ja habras. Oli inimene sinu kõrval, liikus ja rääkis, aga nüüd on tumm ja kange. Meie, ellujäänute kohus on mäletada olnut.

III

Minu olemuse määravad eestikeelne keskkond ja taluolustik. Vähesed ajahetked, kui olen linnas elanud või koolis käinud, pole mind mõjutanud. Üliarmas on mulle nõrk suitsu lõhn, mis mõnikord korstnast maha tuleb. Meeleliigutus ja äratundmine on sellisel puhul üle parimatest lõhnaõlidest. Tuhat aastat minevikus on jätnud geenidesse jälje ajast, mil elati metsas ja tehti lõket.

Taluelu iseloomustab püsivus, muutumatus. Sügisel koolnud ämm, keda mainisin, polnud oma 83aastase elu jooksul kordagi Tallinnas käinud. Polnud lihtsalt asja. Minu ema oli 77 eluaasta jooksul ainult nädala kodust ära, kui 1944. aasta septembris koos loomadega põgeneti sõja jalust. Harald Riipalu räägib oma sõjaraamatus «Kui võideldi kodupinna eest» (esmatrükk London, 1951), kui hale oli tal taluinimesi koduõuest välja ajada, mis neile olnud elueapikkuseks tööks.

Abielluti ühe-kahe küla piires, sest liikumine toimus põhiliselt hobustega või jalgsi. Polnud nii nagu tänapäeval, et kõik sõidavad ja lendavad, viu ja vops siia-sinna. 1967. aasta suvel kirjutas ema üles vihikutäie 1883 sündinud vana mõisateenija mälestusi, kust selgus, et vanal ajal oli terve küla praktiliselt omavahel sugulased. Vanaaegne ühetaoline külaelu ja tänane kiire-liikuv linnaelu ei sobi omavahel kokku. Linn väsitab mind üsna ruttu. Loodusvaated aga rahustavad.

Võrus raudtee ääres ostab Kuusakoski vanarauda kokku. Platsi servas, näen mööda sõites, seisavad peaaegu komplekssed linttraktorid ja hobuniidumasinad. Inimesed on oma masinad kopikate eest ära andnud täielikus lootusetuses, et talupidamine ei tule enam tagasi. Mina ei ole selles nii kindel! Kes 25 aastat tagasi arvas, et praegu 2007 on nii, nagu on. Päris kindlasti, sõbrad, me ei tea, mis on 25 aasta pärast! Võib-olla siis jälle kõik kraabivad usinasti maad.

IV

Taluga on nii – kui ta juba on, ega teda kuhugi panna ka ei ole. Müümine ei õnnestu. Kodutalu müüsime mõnekümne tuhande eest ja sedagi müümise viiendal aastal. Linnas maksab väike ja vilets kortergi sadades tuhandetes. Ilmne ebavõrdsus maaelamiste kahjuks. Kahe ilmasõja vahel arvestati, et talu eest sai linna vabriku. Nüüd on nii, et kui sul kord talu on, siis hädaga pead sa seda edasi pidama.

Peipsi-ääre kalurid ütlesid kord «Pealtnägija» saates: meie viga ja rumalus on selles, et ei taha kodukohta maha jätta. Ammu oleks võinud minna välismaale, aga ei taha kodukohta niisama jätta. Hinge läks see ütlemine! Missugust vaeva ja häda nad näevad kalapüügiga ja väga odavasti annavad ära oma vaeva vilja. Oli vist 8 krooni kilo tookord. Praktiliselt muidu. Ja järgmisel koidikul jälle jää peale.

Tööd ei ole. See tähendab: tasustatavat tööd ei ole. Läheks linna tööle, aga ei saa, sest sul on talu. Mis talust saab? Kes seda valvab? Ja nii see virelemine ja olelemine jätkub. Pensionär saab pensioniraha, tööealisel pole tulu. Eesti häda võib kokku võtta ühte lühikesse lausesse. Palgad on liiga väikesed. Minu kõrv püüdis raadiost kinni lause: kaks kolmandikku palgasaajaid võib kümnetuhandelisest keskmisest palgast ainult und näha. Ma ütlen omalt poolt: sellise väikese palga eest ei peagi töötama. Sõjast on üle 60 aasta mööda, kuidagimoodi elatakse ära, ja otsigu lolle mujalt, kes miinimumpalga eest töötavad.

Tõestisündinud lugu 2006. aastast. Telefoniküsitleja pärib Võrumaa naise hariduse kohta. Saanud teada, et kõrgem haridus on, avaldab ta imestust: «Mis! Kas Võrumaal on ka kõrgemat haridust olemas?» Nad seal Tallinnas vist arvavad, et Võrumaal on kõik mustad, karvased ja käivad neljakäpukil. Selline suhtumine maainimesse on alandav. Samas räägitakse, et iga eestlane 1,3 miljonist on väärtuslik.

V

Talupidamisega pole võimalik sealt jätkata, kus 16. juunil 1940 pooleli jäi. Pole enam selliseid inimesi. 17. juunil 1940, esmaspäeval algas punavägede sissetung. Järgmisel pühapäeval, 23. juunil olid nad juba Põltsamaal. Ema rääkis, kuis lossivaremete peal mängisid karmoskat ja lärmasid laulda. Viljandi maantee otsas oli sõjaväeauto kraavi läinud. Sellele raiusid puid peale, maskeerisid olematu õhurünnaku vastu. Ema sõitis vanematega leerist koju, vankri tagaots lilli täis. Oli Kuurme esimene leer Põltsamaal. Ja nii see lagunemine algas.

Just nii üteldi juba aastaid tagasi talude tagasiihalejatele: pole enam selliseid inimesi, kes niimoodi tööd teeksid, nagu taludes tehti. Tööd tehti looma moodi, aga sõid sellegipoolest viletsasti, sest vanad inimesed olid kangesti hoidjad ja ihnsad.

Mugavus sööb inimest. Varasemas elus ma ei osanud seda tähele panna, aga nüüd ma olen seda ise näinud. Tubli talumemm, kes kuni taasiseseisvumiseni piima puki peale vedas, vaatas järgnevatel aastatel ainult seebifilme telekast. Mina ei uskunud, et ka vanemale inimesele see mugavus ja hea äraolemine nii külge jääb. Aga jääb!

Üks mu töökaaslanna ütles 1982 linna keskkütte kohta, et see on ‘kuratlikult mugav’. Ongi kuratlikult. Linnadesse mindi muu hulgas ka mugavuste pärast. Seal on veevärk ja pole vaja ahju kütta. Maal pead aga õue lumest puhtaks kaevama, vett tirima ja puid tassima. Kes tahab tööd teha, kui saab ka niisama. Mugavus sööb viimase tahtejõu raasu. Talu aga mugavuses pidada ei saa, pead rabelema.

Nüüdseks ma olen näinud, mis mu kodukülast pärast maade tagastamist on saanud. Mingit talupidamise puhangut pole tekkinud. Väikselt ja vaikselt elutsetakse. Üks või kaks suurt omanikku on maid kokku ostnud. Maa ju praegu hästi odav.

VI

Oma poolesajandilise ainuüksi Eestis elatud eluga olen näinud tõelist vaesust, mis maainimesega kaasas on käinud. Lohu Hilda elas mingis asunikukohas Paenasti soo veeres. Elas ta viimases otsas loomadega koos ühes ruumis. Mäletan, see oli ühe kuu 1. päev, kui ta tuli sõnumiga, et lehm on ära surnud. Pidime siis vennalikku abi andma ja selle lehma sealt hütist välja tirima. Ja kui need lehmajalad seal sirutusid ülespoole kõrge rohu sees, kangestusin hetkeks vaatama. Soo pealt tõusis piimjas udulinik. Ja ma nägin, kui maa sisse oli see roigastest onn vajunud. Aga seal elas inimene veel 1984. aastal.

Kukesõna Hansu kuuri seinas seisid püstised haokubud, kui suveti sealt mööda käisime. Mitte midagi muud polnud seinamaterjaliks panna. President Lennart Meriga ühel päeval matsime naabrimemme Murru Ilset. Üle Eesti lehvisid sinimustvalged lipud. Mul on kusagil Ilse pulmapilt 1935. aastast. Taga on selgesti näha õlgkatus. Üks poegadest rääkis peielauas järgmise lookese. Hakkas tema Tallinnasse kutsekooli minema. Ema andis 10 rubla kaasa. Seisis veel tee ääres ja ema tuli, et anna 5 rubla tagasi, mul pole millegi eest leiba osta.

Taludes, kui sa neid vaatad, on kihistused erinevatest ajajärkudest. Mul siin praeguseski kohas seisavad 1907. aastal ehitatud ait ja 1985 ehitatud betoonkelder sõbralikult kõrvuti. Tsaari-Venemaa aegsed maakividest müürid paistavad kõige püsivamad, mis lagunenud taludest püsti jäävad. Eesti-aegsetes taluhäärberites püüti vähendatud vormis järele aimata mõisat. Elamised on lipitud ja lapitud, kuidas on saadud. Mõnes paigas Võrumaal jäigi see 30ndate aastate talumaja ehitamata rehetare kõrvale. Vaesus varjutas aastaid ja aeg jäi liiga lühikeseks.

VII

Kirjutamise käigus vaatasin läbi minu kätte jäänud fotoarhiive. Pildistatud on valdavalt matustel, pulmades, vähem varrudel ja sünnipäevadel. Üks asi, mis mulle küla peopiltidel silma jäi – oli pastor. Peaaegu igas koosviibimise seltskonnas on valgete lõkmetega mees, pastor. Tean, et veel viiekümnendatel ja kuuekümnendatelgi aastatel elas küla eestiaegsete tavade järgi edasi. Peeti rohke osavõtuga varrupidusid, käidi leeris jne.

Mingit hädaldamist või vangistamist usukommete pärast pole mina kuulnud. Kirikust kaugenemine, komsomoli suvepäevad ja ilmalikud matused tulid nagu hiljem. Leidsin EELK kalendrist 2003 märke: õpetaja Hugo Voldemar Pärno (sündinud 07.02.1902, surnud 1984) teenis 1957–1963 Pilistvere kogudust. Pärast Pärnot tekkis kahekümneaastane vahe, kuni 1983 tuli Pilistverre Vello Salum. Selle ajaga jõudis palju laguneda.

Kolimistest ja pärimistest on minu kätte jäänud kümmekond vana lauluraamatut. Peaaegu igas talus, igal vanal inimesel oli selline olemas. Mõnikord suvel aidas hoian neid käes, vaatan, mõtlen. Mis on see, mis praegusest ajast, tänasest ja homsest jääb kestma? Telekapilt kustub kohe voolu väljalülitamisel. Mida püsivat meil küll võiks olla?

* * *

1949. aasta märtsis viidi Eestis, Lätis ja Leedus läbi suurküüditamine. Operatsioonile anti nimeks Priboi (murdlainetus). Nõukogude võim otsustas Eestist eriasumisele saata 22 326 inimest. Suurem osa eestlastest saadeti Krasnojarski kraisse ja Novosibirski oblastisse.

Eestis algas küüditamine 25. märtsi varahommikul. Ettenähtud plaani mittetäitmise hirmus haarasid operatiivgrupid kaasa neid, keda polnud nimekirjadesse kantudki; kodudest aeti välja vanurid, raskesti haiged ja vanemateta alaealised lapsed. Väljasaadetavate tühjades kodudes kirjutati üles kogu vara, kümne päeva jooksul tuli see realiseerida või jagada laiali kolhoosidele.

Eesti rahvale traagiliste aastate reas sai 58 aasta tagune märtsiküüditamine ehk üheks põhjuseks tänasele talude tühjenemisele. Kui kaob järjepidevus, kaovad juured.