Trükikalendrite ajaloost

Muinaskalendri lähteks on taevakehade vastastikune paiknemine. Rahvapärases ajaarvestuses on kuufaase mitmesuguste tööde ja toimetuste orientiirina tänini oluliseks peetud (kuuloomine toob ilmamuutust, noorkuu aeg on kasvusoodne).

Mall Hiiemäele anti vabariigi aastapäeval eelmise nelja aasta jooksul valminud ja avaldatud parimate teadustööde eest riigi teaduspreemia folkloristika-alase uurimistöö eest.

Oleme harjunud, et Kuu nelja veerandit märgitakse ka trükikalendrites, niisamuti päikesetõusu ja loojamineku kellaaegu, et aasta algab 1. jaanuarist ning seda arvestatakse päikesekalendri järgi. Kuigi astronoomilised aastaveerandid pole täpselt ühesuguse pikkusega, kevadiste liikuvate pühade tsükkel liigub olenevalt kuukalendrist koguni 35 päeva ning kõigi pühade asukoht meeles ei püsi, tarvitseb vaid pilku heita trükikalendrisse, ja kõik saab ruttu selgeks.

Eesti trükikalendrite ajaloo algus ulatub 16. sajandisse. Kahjuks pole meie kõige varasemad kalendrid säilinud. 1592. aasta kalendrist on alles kolm lehte, leitud Riias. Huvi pakub ajaloolase Paul Johanseni leid: nimelt äratasid 1930. aasta suvel Rootsi Riigiarhiivis tema tähelepanu sõnad raamatuümbriseks kasutatud pärgamendil.

Märge püha Birgitta põrmu üleviimise kohta veenis uurijat, et tegemist on jäänukiga Pirita kloostri kalendrist, kasutamiseks mai ja juuni kohta ajavahemikul 1474–1544. Koostamisajaks on Johansen arvanud aega enne 1450. aastat, autoriks võis olla vaimulikust seisusest isik.

Vanim säilinud eestikeelne kalender on 1732. aasta kohta, trükitud Tallinnas baltisakslase J. Köhleri trükikojas. Varasema perioodi Eesti Ma Rahva Kalendrid lasevad aimata kronomeetria vaevalist kujunemiskäiku.

Kalendri kasutaja saab ühtaegu teada, mitu aastat on möödas Kristuse sünnist ja mitu maailma loomisest, aga ka mitmest hilisema aja tähtsündmusest, nagu sõjad, katkud, keisrite sünni- ja nimepäevad.

Ettekujutuse katsetest Piibli toel kindlaks määrata ajaarvestuse alguspunkti ning anda kronomeetriline mõõde Piibli kirjakohale maailmaloomisest (1Ms 1–3) annab 13. sajandi lõpukümnenditest pärit kroonika «Flores temporum» (Aja õied). Teksti võib leida Müncheni ülikooli religiooniteooria õppejõu Hans Meieri raamatust «Kristlik ajaarvamine».

«Esimene ajastu. Oletatakse, et selle ajastu esimene päev oli märtsikuu keskpaigale järgnenud pühapäev, see kuues päev, mil Jumal lõi Isidori järgi Aadama ja mil pühitseme oma pühadekalendri järgi Issanda ettekuulutust. Aadam loodi esimesel tunnil Ebros või Damaskuse pinnal, kolmandal tunnil magas ta teadvusetult Paradiisis, kuni Issand lõi tema küljeluust Paradiisis Eeva, kuuendal tunnil sõid nad õuna, üheksandal tunnil aeti nad paradiisist välja, seni olid nad neitsid, aga juba täiskasvanud, nagu oleksid nad kolmekümneaastased.»

Kroonika «Flores temporum» anonüümne autor on kasutanud ka ajamäärangut «enne Kristuse sündi». Kristuse elukäigu põhisündmuste – surma, ülestõusmise ning sünni – arvestamine kronomeetrias sai aktuaalseks märksa varem, 4. sajandil. (Arutlusi Kristuse sünniaasta, kuu ja päeva ning muudegi evangeeliumiga seotud daatumite täpsustamise kohta on tutvustanud nt M. J. Eisen teoses «Eesti jõulud».)

Ometi ei tõrjunud üks aastate loendamise viis sajandite vältel teist päriselt välja. Euroopa kultuuriruumis vaibus piibelliku maailmaajastu märkimine trükikalendritesse alles 18. sajandi teisel poolel.

Eestis tähistati äsja mitme kultuuriüritusega Hiina kalendri uue aasta – kuldse sea aasta alguspäeva. Aastavahetuse tajumise kohta kirjutab Lauri Vahtre oma uurimuses «Eestlase aeg» (1991), et ametlik aastavahetus oli keskaja talupoja silmis ilmselt tähtsusetu sündmus – aja tajumine pideva lineaarse kulgemisena sündmuste pöördumatus järgnevuses polnud veel välja kujunenud.

Praegusajal tundub käsitamatu, et 1. jaanuar leidis aasta alguspäevana (vastavalt paavst Gregorius XIII kalendrireformile 1582. aastal) oma koha alles kolm sajandit tagasi. Sobivaiks peetud daatumeid on olnud hulgi, näiteks kuude alguspäevad: 1. märts, 1. august, 1. september. Kristlikust kultuurist on teada Kristuse ristimispäev, 6. jaanuar; Maarja kuulutamispäev – paastumaarjapäev, 25. märts; ülestõusmispühade ehk lihavõttepühade esimene päev; Kristuse sünnipüha – esimene jõulupüha, 25. detsember.

Germaanlaste kahe omaaegse aastajaotustähise, 14. oktoobri ja 11. novembri kohta võib arvata, et need puutuvad ka meie esivanemate ajaarvestusse.

Nimelt seostub meie rahvakalendris selle perioodiga hingedeaja ning jaguaja pärimus. Sügisest hingedeaega on dateeritud mitmeti, 14. oktoober on teada kui taimefenoloogiline kolletuspäev ja künnipäeva (14. aprill) vastasdaatum, jaguaega on määratletud kui ajalõiku «üheksa õhtut enne marti» (katoliku pühaku piiskop Martinuse mälestuspäev on 11. november).

Germaani eeskujudele toetuvad samuti ruunikalendrid. Levinud olid need sirvilaudadeks nimetatud puukalendrid Lääne-Eestis. Aasta alguseks on neis märgitud nii 1. jaanuari kui ka jõulupühi. Mitmed kalendriloo uurijad on tõstatanud küsimuse kiriku osast kalendrite tutvustamisel talurahvale puukalendrite koopiate ja levitamise teel.

P. Johanseni artiklis Pirita kloostri kalendri kohta on mööndus: «Kirikuis ja kloostreis leidus ikka vaimulikke, kes ajaarvamises nii vilunud olid, et võisid iseseisvalt teha sääraseid arvestusi, olles nii ütelda kalendritegijateks.» Pirita kloostri kalendri eeskujuandjaks on Johansen arvanud emakloostri Rootsis Vadstenas.

Pirita kloostri kalendris on märgitud kuutsüklid. Nädalapäevi märgivad tähed: a; b; c; d; e; f; g, nagu oli omane niinimetatud igavestele kalendritele, mis kehtisid enam kui ühe aasta tarvis.

Nimetused tulid trükikalendrites kasutusele märksa hiljem, eesti keeles on need sisuldasa neutraalsed: neli neist – esmaspäev, teisipäev, kolmapäev ja neljapäev märgivad järjestust, reede ja laupäev on laenulised, pühapäev vihjab Piibli sätetele. Muistsetel roomlastel lähtub loend olaneetide nimedest: Saturn, Jupiter, Marss, Veenus jne, pühapäev on Päikese päev; germaanlastel on neljapäeva ning reede nimekujude lähteks jumalused Donar ja Freija.

Kuigi riikidevahelises suhtluses on ühtlane kronomeetria väga oluline, annab ajalugu tunnistust erimeelsustest, isepäisusest ja antagonistlikust hoiakust kalendrikorralduses. 18. sajandi teise poolde – aega, mida iseloomustab juba kalendrikirjanduse mõningane tuntus eesti rahva seas – jääb üks Euroopa valgustusajastu projekte, mis nägi ette kalendaariumi vabastamise kristlikust kestast.

Jutt on Prantsuse revolutsiooni kalendrist, mille järgi aega arvati alates Prantsuse Vabariigi loomisest 1792. aastal. Aasta algas sügisese pööripäeva öösel, kõigi kuude pikkus oli 30 päeva, igas kuus kolm dekaadi. Ööpäeva jaotus oli samuti kümnendsüsteemis. See kalender kehtis 12 aastat, enne kui taas traditsiooniliseks kujunenud kalendrisüsteemile 1805. aastal üle mindi.

Tõrksust on ilmutanud ka Venemaa. Gregooriuse kalendri ajaarvestus võeti üle alles 1918. aastal, õigeusu kirik aga säilitas pühakutähtpäevade pühitsemisel juuliuse kalendri daatumid. Nii saavad vene õigeusku setud tänapäevalgi näiteks jõulupühi pidada kaks korda – detsembris ja jaanuaris.

Nõukogude religioonivaenuliku re˛iimi ajal likvideeriti kirikupühad ja püüti vältida isegi pühapäevi. Plaanitäitmise arvestust dekaadide järgi mäletab ka eestlaste vanem põlvkond. Küllap on tähele pandud sedagi, et dateeringute eKr ja pKr (enne Kristuse sündi ja pärast Kristuse sündi) asemel tuli kirjutada e.m.a või m.a.j.

Alates rahvaluulekogumise algaegadest Eestis 19. sajandi teisel poolel on arhiividesse talletatud piisaval hulgal kirjeldusi kalendripärimusest, selleks et selgitada nende suhet trükikalendritega.

Lauri Vahtre on esile toonud omaaegsete 14.–16. sajandi keskuste – Riia, Turu, Lundi, Breemeni ja Lüübeki – vaimulikkonna mõjutusi eesti trükikalendrite tähtpäevakogumis, täheldatavad on dominiiklaste, frantsiskaanlaste ja Saksa mungaordu mõjud. On ilmselge, et trükikalendrite koostajad on läbi aegade välja pakkunud pühakutähtpäevi märksa rohkem, kui neile talupojakalendris «ruumi» jagus.

Kerkib küsimus, miks ikkagi protestantismi ajastul võib trükikalendritest leida nii rohkel arvul katoliku pühakute tähtpäevi, sealhulgas selliseid, mida rahvakalender pole nähtavasti kunagi omaks võtnud, pealegi kui kõigile pühakuks kuulutatud isikutele nagunii ridu ei jätku.

Meie trükikalendritesse on kuupäevi kõrvuti märgitud nii vana (juuliuse) kui uue (gregooriuse) kalendri järgi ka juba enne uue kalendri kehtestamist 1918. aasta 1. veebruaril. Üks suulise kalendrikasutuse erinevusi väärib esiletoomist siingi. Trükise loogika järgi on näiteks vana kalendri jaanipäev 24. juunil, uue kalendri jaanipäev aga 13 päeva võrra hiljem – 7. juulil. Rahvasuus on risti vastupidi: 7. juuli on nimelt vana jaanipäev ehk vana kalendri jaanipäev.

Mall Hiiemäe, Eesti Kirjandusmuuseumi vanemteadur